Kui film ei avane, vaata siit

Sood on meie rahvale alati veidi mõistmatud ning müstilised olnud. Kes poleks kuulnud lugusid teekäijaid laukasse eksitavaist virvatuledest või mülkasse peidetud aaretest, samas on rabad oma läbipääsmatusega pakkunud kaitset segastel aegadel. Kaua alahinnatud ja isegi põlatud maastikud on muutumas meie kiiresti muutuvas maailmas üha väärtuslikemaks. Maa ja vesi saavad soos kokku, luues uue koosluse. Märgalad – kitsamalt sood  - on maismaa ja veekeskkonna üleminekualad, mis on ühed kõige omapärasemad elukeskkonnad.

Põhjamaade nõukogu on hinnanud märgalasid kõige väärtuslikumateks maastikutüüpideks, kui arvestada ühiskonnale pakutavaid keskkonnateenuseid nagu süsinikuringe, kliima reguleerimine jne.

Ainult ühiskond, kes oskab väärtustada ka rahas otseselt väljendamatut, suudab luua ja hoida iseendale turvalist elukeskkonda ning säästa loodusvarasid ka järeltulijaile. „Me ei pärinud seda maad oma esivanemailt vaid laenasime selle oma järeltulijatelt“ - Haida indiaanlaste vanasõna sobib märgaladest rääkides eriti hästi. Peaksime võimalikult hoiduma olemasoleva ja toimiva keskkonna muutmisest, kuivõrd me isegi ei tunne veel hästi enda ja tema vahelisi suhteid. Alles viimasel ajal on hakatud mõistma märgalade tähtsust regionaalses ja globaalses mastaabis. Sellega seoses on järjest enam kerkinud üles vajadus säästa ja uurida olemasolevaid alasid ning võimalusel ka taastada märgalasid.

Maa ja vesi saavad soos kokku, luues uue koosluse. Märgalad – kitsamalt sood  - on maismaa ja veekeskkonna üleminekualad, mis on ühed kõige omapärasemad elukeskkonnad. Eesti ja maailma soid ohustavad ennekõike inimese poolt tekitatud kuivendamine, turbakaevandamine ning mõnel pool ka õhusaaste. Eestis on pikka aega turvast kaevandatud mahtudes, mis ületavad turba juurdekasvu, 2005 a. ületas kaevandamine viiekordselt hinnangulise turba juurdekasvu. Ligikaudu 90% Eestis kunagi olnud madalsoodest on juba inimese poolt kuivendatud ning surve eelkõike metsakasvatuse poolt on jätkuv ning tugevnev.

„Turbaalasid ei tohiks enam lisakasutusele võtta ning pigem peaksime tegelema juba kaotatud alade taastamisega“ - sellisele järeldusele jõuti 2006. a Keenias toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsil esitletud märgalade ning kliimamuutuste seoseid käsitlevas raportis. Maailma mastaabis katavad turbaalad 3-5% pindalast kuid seovad 25-30% atmosfäärist võetavast süsinikust, olles seega üliolulised kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumises. Märgalasid juurde kuivendades saeme me iseenda ja oma järeltulijate tagumiku all olevat oksa. Pigem peaks tegelema kuivendatud sooalade ning turbakaevandustest räsitud ja mahajäetud jääksoode taastamisega.

ELFi märgalade programmis töötavad: Eerik Leibak, Marko Kohv, Kristjan Piirimäe, Kuno Kasak, Indrek Talpsep, Arvo Aljaste, Jüri-Ott Salm

ELFi tegevused märgalade kaitsel

8000 sood

Eestis on veel hindamata umbes 8000 soo seisund – me ei tea, kas ja kuivõrd nende kooslused ja liigid on looduskaitseliselt väärtuslikud. Teadmata on ka nende märgalade kohalikku elukeskkonda kujundavad omadused – märgala kui puhta vee reservuaar, lokaalse veerežiimi hoidja ja kliima kujundaja. ELF on võtnud selle töö ette

Loe lähemalt

Soode taastamine

Muud märgaladega seotud looduskaitselised tegevused

Märgalade ja nende elurikkuse kaitseks on ELFis mitmeid tegevusi, mis aitavad hoida meie loodusväärtusi läbi rahvusvahelise koostöö, teavituse ja paljude looduskaitseliste tegevuste.

Loe lähemalt