| Milleks seda vaja on? |
|
Soid kuivendati tüüpiliselt kahel eesmärgil: turba tootmiseks või siis metsakasvu hoogustamiseks. Viimase uurimisega tegelesid ENSVs terved teadusinstituudid ja eksperimentide tulemusena selgus, et rabade kuivendamine ei tasu end metsamajanduslikel eesmärkidel sugugi ära, eriti veel kui vaadata kraavide rajamiseks ning hoolduseks tehtavaid kulutusi. Teisalt aga saadi juurde hulk probleeme nagu näiteks suvine ülikõrge tuleohtlikkus. Pea kõik Eesti suuremad metsapõlengud on toimunud kuivendatud soodes, kus nende kustutamine on turbapinnase tõttu väga raske. Üha enam hakanud selgeks saama märgalade olulisus ökosüsteemi osana. Enam ei arvata, et sood on jäätmaad, kust parimal juhul saab turvast ammutada ja marju korjata, kuid igal juhul peaks enamuse neist inimkonna hüvanguks ära kuivendama. Nüüdseks on pendel liikumas teise serva ning tegeletakse aktiivselt kuivendatud märgalade taastamisvõimaluste otsimisega. Viimane küsimus on esile kerkinud ka seoses globaalset kliimasoojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside, ennekõike CO2ga. On ju märgalad süsinikku siduvaks kohaks, kus see taimejäänustena talletatakse. Kuivendamisel saab aga kuhjunud orgaanika hapniku ligipääsu tõttu lagunema hakata ning kogu see aegade jooksul kogunenud süsinik pääseb CO2 kujul tagasi atmosfääri. Eesti puhul on kuivendatud turbaaladest pärinev CO2 (10 miljonit tonni) soojuselektrijaamade (15 miljonit tonni) järel koguseliselt teisel kohal, ületades kaugelt näiteks transpordist ja tööstusest pärineva CO2 hulga (1,7 miljonit tonni). Soid juurde kuivendada pole mõistlik. Pigem peaks tegelema kuivendatud sooalade ning turbakaevandustest räsitud ja mahajäetud jääksoode taastamisega. TV3: turbavarusid kaevandatakse raisates |