Merekaitsealade loomine on seni looduskaitses olnud tagaplaanil, vaid pool protsenti maailma meredest ja ookeanidest on kaitse all. Merekaitsealade loomine jäi piisava tähelepanuta ka EL Natura 2000 protsessis ja merelisi liike ja elupaiku on Loodusdirektiivi lisades väga vähe. Eestis peaaegu ei ole merelistel eesmärkidel loodud kaitsealasid. ELFi arvates ei ole oluline mitte niivõrd pindala kui piiridesse jäävate elupaikade ja liikide tegelik kaitsevajadus ja selle tagamine kaitse korraldusega. ELF viib mereliste kaitsealade loomiseks läbi inventuure.

Loe Gretagrundi ja Krassgrundi merealade uuringutest ja ESTMARi projektist

Tänapäeval on merega seotud aina rohkem inimtegevusi, üha enam satuvad erinevad huvid omavahel vastuollu ja tihtipeale jääb meri kõigi huvirühmade jaoks kitsaks. Viimastel aastatel on kasvanud erinevate arendajate huvi mere ja eelkõige merepõhja vastu (gaasitorud, tuulepargid, kaevandused jms.), samuti suureneb laevanduse, infrastruktuuri, puhkemajanduse, keskkonnakaitse ja paljude teiste merega seotud valdkondade tähtsus. Inimesed hakkavad üha enam teadvustama, et surve merele suureneb pidevalt. See on toonud kaasa vajaduse hakata oma merealasid ning merekasutust paremini planeerida.

Loe integreeritud merekaitsest ja -kasutusest

Kuidas on lood Eestis?

Eesti merealade kaitse on problemaatiline nii teadmatusest kui ka teadmiste ignoreerimisest. Ebameeldiva paralleeli võime tõmmata Mehhiko lahel toimuva naftareostuse ja kavandatava Nord Streami gaasijuhtme vahele -  mõlemale on andnud riskihinnangu klassifikatsiooniühing Det Norske Veritas. Esimese puhul hinnati lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapi BOP (blowout preventer) rikkevõimalust olematuks - nulliks. Teise puhul leiti, et riskid on alla aktsepteeritud taset.  Suurte rahvusvaheliste ettevõtmiste puhul jääb mõnikord üle vaid kõrvaltvaatajana loota, et midagi ei juhtu. Eestis peaksid aga lood olema teistsugused - siin saaksime ja koguni oleme kohustatud oma tegevusi planeerima.

Eesti merekasutuse probleem on planeerimatus

Mere ääres toimiva riigi jaoks peaks olema oluline selle kasutuse ja kaitse korraldamine, kaasates kodanikke ja huvigruppe ning kinnitades edasiste tegevuste alusdokumendina näiteks vastavad merealade planeeringud. Kuid hetkel toimitakse iga tegevuse puhul lähtuvalt mõne arendaja või ministeeriumi soovidest või siis nendele soovidele vastu seistes. Näiteks peaks meretuuleparkide planeerimine (maakonna)planeeringuga olema kohustuslik, mitte vaid ühte projekti puudutava otsuse alusel algatatav menetlus.

Samas ei tea ei arendaja ega riik, millised on projekti alal olevad looduskaitselised väärtused, millised riigikaitse seisukohast olulised ja arendusele suletud alad või millised kohalikule kogukonnale olulised muude väärtuste poolest. Tagasilöögi võib saada nii arendaja  kui riik, kui ei osata näha riiklikke ja avalikke huve teatud aladel enne, kui arendus juba pihta on hakanud.

2010. a. veebruaris jõustusid seadusemuudatused, millega kehtestati muu hulgas esmakordselt avamere tuuleparkide rajamise regulatsioon. Samuti viidi planeerimisseadusesse sisse meretuuleparkide planeerimise võimalus maakonnaplaneeringuna, kuid sisuliselt täiesti uut laadi planeeringutüübi toomisel planeerimissüsteemi on jäänud olulised menetluslikud aspektid reguleerimata ja seetõttu ei pruugi merealade planeerimist maakonnaplaneeringuga olla võimalik praktikas rakendada. Nii ei ole näiteks selge, milline institutsioon sellise maakonnaplaneeringu peaks algatama, millised maakonnad selle planeeringu koostamist korraldama, kuidas toimub otsustamine jne.

Kui maakonnaplaneeringut ei koostata, ei saa avalikkus aga osaleda sellises menetluses, kus määratakse ära tuulepargi asukoht, kuna hoonestusloa menetlus avalikkuse osalust ette ei näe. Võimalik on küll osaleda keskkonnamõjude hindamise (KMH) menetluses, kuid KMH on otsustajale nö. abistavaks menetluseks, millega tegelikult tuulepargi asukohta ei otsustata.

Paraku on Eesti Keskkonnaühenduste Koda jõudnud järeldusele, et tuuleparkide rajamine toimub üleriigilise visiooni ja üheselt mõistetava seadusandluseta

Me teame, et valitseb teadmatus

„Teave Eesti merealade bioloogilise mitmekesisuse kohta on puudulik, merealad on looduskaitseliste väärtuste seisukohast väheuuritud ning teadmised neist on koondamata ega ole praktiliseks kasutamiseks valmis (inventuuridega kaetud 1/3 territoriaalmerest, väljaspool territoriaalmerd inventuure pole)" (Väljavõte Looduskaitse arengukavast);

AS Eesti Energia soovib püstitada tuuleparke Liivi lahte. Tahetakse arendada rohelist energiat, kuid kas see on ikka roheline või on tegemist pigem rohepesuga. See piirkond on üks tähtsamatest arktiliste merelindude peatus- ja läbirändealadest Eestis ja väga oluline ka Euroopa mastaabis. Kuivõrd mitmete arktiliste sukelpartide arvukus (eriti auli Clangula hyemalis) on viimasel kümnendil (eelkõige arvatavalt Läänemere reostamise tõttu õliste pilsivetega) juba oluliselt langenud, siis on taoliste suure riskiga projektide rajamisel veelindude poolt intensiivselt kasutatavatele aladele vajalik eelnevalt välja töötada piisava põhjalikkuse ja sobiva metoodikaga uuringute alusel tingimused ja/või piirangud tuuleparkide rajamiseks kogu Eesti merealal. Rändlinnud läbivad rändel ja toitumisel suurt osa Eesti merealast ja võimalike keskkonnamõjude hindamiseks on vajalik hinnata kogu süsteemi.

Nii sildade rajamine nagu ka Eesti Energia haldamine on majandusminister Juhan Partsi haldusalas. Kuid too on avalikkusele esinedes juba eelmine aasta tõdenud, et on jõutud selgusele, et ühtegi keskkonnaalast takistust püsiühenduse rajamisel ei ole. «Olgu need siis hülged, konnad, linnud, elupaikade kaitsed või midagi muud,» kinnitas ta. (Oma Saar http://www.e24.ee/?id=194255).

Kas teame või mitte - vahet pole

"Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava" mittetehnilises kokkuvõttes esitatakse variantide järjestus jätkusuutlikkuse kriteeriumi seisukohalt ning väidetakse (lk 8), et "tulenevalt Natura hindamise tulemustest ei ilmne ühegi variandi elluviimisel olulist mõju Natura 2000 alal kaitstavatele väärtustele".

Esitatud väide on vastuolus ekspertide poolt antud hinnanguga silla ehituse mõjudest viigerhüljestele ja tehtud järeldused ekslikud. Uuringu "Mereimetajad" läbiviijad rõhuvad: „Arvestades fakti, et andmed selle kohta kas meres vabalt elavad viigerhülged sildade alt läbi ujuvad, puuduvad, samuti seda, et mitmed poolveelised imetajad väldivad sildade alt läbi ujumist, on alus eeldada, et sild võib kujutab endast olulist takistust viigerhüljeste rännetele. Juhul kui viigerhülged silda täielikult väldivad, on rändetee kui hüljeste elupaik hävitatud ja selle taastamine on võimalik ainult silla lammutamisega." Kuid neid näiteid on veel ja tihtilugu jõuab keskkonnamõjude hindaja just arengut ning ehitust soosivate järeldusteni. Miks?

Siinkohal tuleb tunnustada Keskkonnaameti poolt võetud seisukohta, et arvestades Saaremaa püsiühenduse olulisust ja võimalikku ohtu lindudele, tuleb anda põhimõtteline hinnang, kas piirkonda püsiühenduse ja teiste arendusprojektide (eelkõige tuulikuparkide) lisandumine võib tekitada keskkonnaseisundis pöördumatuid muutusi või mitte ning alles seejärel saame anda lõpliku hinnangu arendustele.

Lisamaterjale:

EPL: Saaremaa sild rikuks loomade-lindude elu (10. juuni 2010)

Tuuleparkide analüüsi materjalid:

http://www.eko.org.ee

Tuulikud_ja_tuulepargid_Eestis_l6plik_18.04.10.pdf

EKO ettepanek Eesti Energia AS poolt esitatud hoonestusloa taotluse menetlemise mittealgatamiseks:

Liivi_lahe_tuulikud.doc

Saaremaa püsiühendus (Keskkonnaameti, Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja seisukohad):

KKA_seisukoht.doc

EOY_seisukoht.doc

EKO_seisukoht.doc

Nolgus