SISSEJUHATUS

Kirjuhahk on kogu maailmas otseses hävimisohus olev linnuliik. 1960-ndatest aastatest alates on kirjuhaha maailmapopulatsioon kahanenud poole võrra, ulatudes praegu 200 000 isendini. Lind pesitseb Jamali poolsaare ja Kolõma delta vahelisel alal ning Alaska lääne- ja põhjaosas. Taimõri poolsaarest ida poole jäävat Hatanga jõge peetakse rajajooneks, mis eraldab kirjuhaha kaht alampopulatsiooni. Arvatakse, et enamik sellest jõest läänes pesitsevaid linde talvitub läänepoolseil (atlantilistel) talvitusaladel, jõest idas elavad linnud aga idapoolseil (Vaikse ookeani talvitusaladel). Liik talvitub kolmel põhilisel alal: Loode-Euroopas, Venemaal Kamtšatka lähedal asuvatel saartel ning Aleuudi saarestiku idaosas ja Edela-Alaskal. Kirjuhahale on, (erinevalt hahast ja kuninghahast), iseloomulik harukordne seltsingulisus. Nad talvituvad tihedate kogumitena, mis arvatavasti tuleneb spetsialiseerunud elupaigakasutusest ja toitumistavadest. Euroopas talvituva asurkonna suuruseks aastail 1990–1995 hinnati 30 00–50 000 isendit. Need jagunesid kahe põhilise ala, Läänemere ja Barentsi mere vahel. Barentsi meres Varangerfjordis Kirde-Norras on loendatud kuni 13 200 isendit ning üle 16 000 isendi (s.o 30-50% Euroopa populatsioonist) Koola poolsaare rannikul. Kolmas oluline talvitusala on Koola poolsaare idaküljel Valge mere rannikul, kus on loendatud enam kui 4000 isendit. Läänemerel talvituvate kirjuhahkade arvukus kasvas kiiresti 1980-ndate aastate lõpust alates kuni 1990-ndate esimese pooleni. Maksimaalseks arvukuseks saadi sel ajal 5000 lindu Eestis, 2000 Leedus ja 300 Soomes, lisaks väiksem, kuid regulaarne asurkond Rootsis. Hiljutised loendused Läänemerel näitavad kirjuhaha arvukuse langust.

Käesolev artikkel annab ülevaate Euroopas talvituva kirjuhaha asurkonna seisundist ja vaeb arvukuse- ja levikumuutuste võimalikkke põhjusi.

TULEMUSED

Talvituvate kirjuhahkade arvukus

Kõigil põhilistel Euroopa talvitusaladel on kirjuhahkade arvukus järjest langenud, seega nii Eestis kui ka Leedus, Norras ja Venemaal. Arvukus on langenud ka väiksematel talvitusaladel Soomes, Rootsis ja Lätis. 1994. a loendati Venemaal Murmanski rannikul üle 16 000 kirjuhaha, mis andis kogu Venemaa asurkonna suuruseks hinnanguliselt 20 000–30 000 isendit. 2003. a loendati seal vaid 4297 isendit.

Talvituvate kirjuhahkade arvukus Eestis

Enamik Läänemeres talvitunud kirjuhahkadest on seda teinud Eesti rannikuvetes. 100–300-isendilisi salku on regulaarselt nähtud alates 1975. a. Suuri talvitusseltsinguid on alates 1990. a talvest nähtud Loode-Saaremaal, nende maksimaalne arvukus küündis 1992. ja 1994. a vastavalt 5000 ja 4800 linnuni. 1992. a alates on arvukus langenud. Kirjuhahkade arvukus, mida aastail 1991–1996 hinnati 3000–5000 isendini, on nüüdseks kahanenud 1500–2000 isendini.

Eestis talvituvad kirjuhahad põhiliselt kahes kohas Saaremaa loodeosas: Tagamõisa poolsaarel (58º23’N ja 21º54’E) ja Vilsandi saarestikus (58º23’N, 21º54’E). Mõlemas kohas on suurima arvukuse aastail nähtud kuni kaht ja poolt tuhandet lindu, viimasel viiel aastal on aga arvukus kõikunud 500st 1000 isendini.

Kolmandas olulises talvituspaigas Ninase poolsaarel (58º31’N, 22º13’E) on suuri salku harva (linnud võivad kahelt eelpoolmainitud võtmealalt sinna lennata), kuid viimastel aastatel on seal regulaarselt loendatud 300–500 lindu.

Hiiumaa talvitusalad on vähemtähtsad. Ristna (58º56’N, 22º03’E) ja Tahkuna (59º03’N, 22º39’E) neemel on loendatud vastavalt kuni 15 ja kuni 30 lindu.

Paljunemisedukus

Euroopas talvituvate kirjuhahkade paljunemisedukus/sündimus on Norrast, Eestist, Leedust ja Soomest 1975–2001. a alates kogutud andmete põhjal langemas.

Keskkonnaparameetrid

Euroopa Barentsi mere osapopulatsiooni arvukus on alates 1985. a teadmata põhjustel kahanenud, sama on toimunud Läänemere osapopulatsiooniga 1994. a alates.

Barentsi mere osapopulatsiooni arvukus korreleerus positiivselt talvitumisperioodile eelnenud talve NAO indeksiga. Läänemere osapopulatsiooni arvukus aga ei korreleerunud.

Ei Barentsi mere ega ka Läänemere osapopulatsioonide arvukus korreleerunud Barentsi mere jäätumise ulatusega.

Läänemerel talvituvate kirjuhahkade arvukuse varieerumises oli teatud osa noorlindude arvukuse muutustel.

ARUTELU

Ajaloolistele andmetele tuginedes oli kirjuhahk 19. saj Läänemerel tunduvalt arvukam kui tänapäeval, kuid 20. saj algusest kuni 1960-ndate aastate keskpaigani oli kirjuhahk nähtavasti suhteliselt haruldane. Arvatavasti oli kirjuhaha arvukus minevikus ka Norras märksa kõrgem kui praegu. Seega on kirjuhaha arvukus väga tugevasti kõikunud, iseäranis Läänemerel.

Populatsioonisuuruse muutused alates 1970-ndatest

Kõik loendusandmed Soome lahe eri piirkondadest ajavahemikust 1974–1995 kinnitavad, et kuni 1986. a nähti kevadeti Läänemerelt ära lendamas vähe kirjuhahku (tunduvalt vähem kui 500 lindu) ning vähe nähti neid ka talvitusaladel. 1988. a jaanuaris loendati Eestis esmakordselt üle 500 linnu. Pärast seda tõusis arvukus väga kiiresti. Leedu rannikul ei ületanud arvukus 500-t enne 1990. a, jõudes maksimumini hiljem kui Eestis.

Mis põhjustas kirjuhaha arvukuse järsku tõusu Läänemerel 1990-ndate esimesel poolel?

Ei ole ühtegi tõendit, et selle põhjuseks võiks olla migratsioon/lindude ränne Norrast Läänemerele. Samal ajal kasvas kirjuhaha arvukus ka Soome ja Leedu vetes.

Arvukuse kasvu ei seleta täielikult ka paljunemisedukuse kasv, seega võib tõenäoliseks pidada siiski pigem migratsiooni.

Arvukuse järsule kasvule Läänemeres 90-ndate teisel poolel järgnes, eriti just Eesti ja Leedu rannikul, langus. Soomes on arvukus viimase 20 a jooksul jäänud suhteliselt stabiilseks, osaliselt uue talvitusala hiljutise avastamise tõttu.Venemaal Koola poolsaarel polnud varastel 70-ndatel üle 2000 kirjuhaha, 1994 nähti seal aga üle 16 000 isendi ainuüksi Murmanski rannikul. 2003. a loendus näitas, et enamik Koola poolsaarel loendatud 4000 linnust oli kogunenud Koola p-s Valge mere poolsele rannikule, peamiselt Lumbovski lahega piirnevatele aladele.

Arvukuse languse võimalikud põhjused

Kirjuhaha arvukuse langus on väga murettekitav, kuna liik on otseses hävimisohus kogu maailmas. Arvukuse languse põhjused ei ole sugugi selged. Võimalikud on järgmised variandid:

1. Emigratsioon uutele talvitusaladele, mis on alles avastamata. – Väga ebatõenäoline, seda ei kinnita ka satelliitsaatjatega märgistatud lindude seire.

2. Lindude loendamise ebaühtlus ja muutunud metoodika. – Samuti väga ebatõenäoline, sest liik on olnud nii elukutseliste kui ka amatöörornitoloogide järjest suureneva tähelepanu all.

3. Vanalindude suurenenud suremus. – Tõenäoline. Kirjuhahad on väga truud oma tavapärastele talvitus- ja sulgimisaladele. Talvituvate kirjuhahkade arvukuse langust võiks seletada suurenenud suremus nii pesitsus- kui ka muudel aladel, mida linnud elamiseks kasutavad.

Kuna puudub usaldusväärne informatsioon Läänemerel talvituvate kirjuhahkade pesitsus- ja sulgimisalade ning rändepeatuspaikade kohta, siis me ei spekuleeri rohkem väljaspool talvitusalasid toimuvate protsesside üle.

Lindude ellujäämist talvitusaladel võivad mõjutada mitmed tegurid, neist nelja käsitleme siinkohal:

1. Elupaikade kadumine ja tööstuslik areng talvitusaladel. Elupaiga kvaliteedi dramaatiliste muutuste kohta kirjuhaha talvitusaladel teateid pole, lindude nälgimist ega äkilist massilist suremist pole täheldatud. Teiste sarnaselt talvituvate merepardiliikide puhul pole sellist suurt arvukuse langust täheldatud nagu kirjuhahkadel.

2. Küttimine. Kirjuhahku ei kütita üheski riigis, kus asuvad Euroopas talvituvate isendite võtmealad. Venemaal Siberis kütitakse; A. Kuresoo

3. Kalapüük. Kirjuhahad võivad kalavõrkudesse kinni jääda ja siis uppuda, samuti põhjustab kalapüük häiringut nende elupaikades. Eestis on võrku uppunud lindude maksimaalseks arvuks hinnatud kuni 3% talvitujatest, Leedus kuni 10%. Kommertskalapüük arvatakse ohustavat kirjuhahku Balti riikides, aga mitte Norra, Soome ega Rootsi vetes.

4. Reostus ja kokkupuude võimalike saasteainetega. Suurimaks võimalikuks ohuks Eesti ja Leedu rannikuvetes talvituvatele kirjuhahkadele on mere õlireostus. Lindude massilist suremist õlireostuse tagajärjel pole seni registreeritud. Siiski on viimaseil aastail olnud mõned juhtumid, kus õli on merre sattunud. Saasteainete taseme kohta kirjuhahkade talvituspaikades andmeid pole. Plii jt raskemetallide ebatavaliselt kõrgeid tasemeid on leitud mitmel hahaliigil Alaskal ja hahal Soomes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kirjuhaha vanalindude langenud ellujäämus talvitusaladel seletab tõenäoliselt osaliselt, miks selle liigi arvukus on mõnel alal nii palju langenud, aga see ei ole olnud piisavalt suur põhjustamaks täheldatud arvukuse languse ulatust ja kiirust.

4. Tõenäoliselt on kirjuhahkade paljunemisedukuse hiljutine langus põhjustanud populatsioonisuuruse/asurkonna sellist vähenemist.

5. Mingit toetust pole leidnud oletus, et talvituvate kirjuhahkade arvukus Norras ja Läänemeres oleks seotud jääkatte ulatusega pesitsusalade lähistel. Pole piisavalt andmeid, et järeldada midagi kirjuhahkade arvukuse languse ja keskkonnaparameetritega nagu NAO indeks.

Kokkuvõte

90-ndate keskel Euroopas toimunud kirjuhaha arvukuse mõõdukale, kuid kiirele kasvule järgnevalt on siin talvituvate kirjuhahkade arvukus langenud Läänemeres 13% aastas (1994–2003) ning Norras 8% aastas (1985–2003). Euroopas talvituva populatsiooni suuruseks hinnati 1990–1995 30 000–50 000 isendit, neist 30–50% talvitus Venemaa vetes Koola poolsaare rannikul. Kirjuhaha praegune arvukus Koola poolsaarel on teadmata, tõenäoliselt on seal toimunud samas suurusjärgus arvukuse langus kui Norras ja Läänemerelgi. Eeldades Koola ps-l sama suurt langust (st 65% alates languse algusest), võib praegu hinnanguliselt pidada kirjuhaha populatsiooni suuruseks Euroopas 10 000–15 000 isendit.

Piisavate vaatlusandmete puudumise tõttu võib ju väita, et talvitusalad on nihkunud rohkem Venemaa suunas, nii et praegu talvitub Koola ps-l varasemast rohkem linde ja see ongi arvukuse languse põhjuseks Läänemerel ja Norras. Seni kui pole tehtud loendusi kogu Koola poolsaare ranniku ulatuses, ei saa seda võimalust täielikult välistada.

Saamaks teada kirjuhaha arvukust ja levikut Koola poolsaarel on tungivalt soovitatav need vaatlused teha. Kui ka seal on arvukus langenud, vastab kirjuhaha lääne-palearktiline populatsioon/asurkond IUCN-i ohustatud liigi staatusele (“Populatsioonisuuruse oletatav kahanemine 10 a jooksul 50% võrra või enam, kahanemise põhjused pole teada”; IUCN 2001). Vaja on intensiivsemalt monitoorida.

Allikas: Žydelis, R jt. Recent changes in the status of Steller’s Eider Polysticta stelleri wintering in Europe: a decline or redistribution? Bird Conservation International (2006) 16:217-236. © BirdLife International