Kui 2006. aasta Loode-Eesti naftareostus tuhandeid linde tappis või liikumisvõimetuks muutis, suudeti suurem katastroof ära hoida ainult vabatahtlike abiga. Tollal suutis valitsus isegi mõista, et võimekus naftareostusega toimetulekuks on nõrk ning õlifondi loomise kava sai tuule tiibadesse.

Siseriiklikku õlifondi pidi iga Eestit läbiva naftatonni pealt laekuma raha, mille eest oleks omakorda hangitud reostustõrjeks vajalikku tehnikat. Tagantjärele tegutsemine on muidugi alati kehvem variant kui õnnetuste ärahoidmine, kuid Soome lahel liikuvate tankrite arvukust arvestades vajab Eesti kindlasti ka võimet võimaliku reostuse korral efektiivselt tegutseda. Kui 2006. aasta õnnetusele teist samasugust kohe ei järgnenudki, juhtus, nagu ikka sel puhul juhtub. Õlifondi rajamise kava jäi venima, sumbus sisepoliitilistesse vaidlustesse ning jäi lõpuks sootuks soiku. Miks, on raske hinnata. Tundub, et naftaõnnetuste puhul on peamine, et asja ohutuks tegemine on kallis, ja siis väidetakse, et probleemi pole.

Mehhiko lahe naftakatastroof on tänaseks eestlaste jaoks muutunud üheks igapäevaste välisuudiste osaks. Kahjuks pole seda murettekitava pilti kuigi raske Läänemere konteksti kuvada. On ju ulatuslik merereostus Eesti hädaolukordade analüüsi kohaselt oht nr 1, mille tõenäosust on hinnatud kategoorias suur/väga suur ning tagajärgi rasked/väga rasked. Aga veelgi murettekitavam on ülemaailmne tendents (ka Eestis) ohtusid alahinnata ja kõike ilustada, see on just koht, kus avalikkus peab olema väga kriitiliselt valvas, sest sageli on õnnetuste tagajärjed sellised, et tagantjärgi saab vaid leinates pisaraid valada või vihaselt süüdlasi otsida.

Eesti on Läänemere idaranniku kolmest Balti riigist kõige enam merega seotud. Arvukate lahtede, poolsaarte ja saarte tõttu on riigi rannajoone pikkuseks 3794 km. Saarte ja laidude arv Eesti rannikuvetes ulatub 1500-ni. Vastavalt Siseministeeriumi hädaolukordade analüüsile on naftaõnnetuse tõenäosus üks kord ühe kuni kümne aasta jooksul. Suurim risk on Soome lahel kui tiheda laevaliiklusega piirkonnas, kus ristuvad Soome, Rootsi ja Eesti sadamatest väljunud ning nendesse suunduvate reisilaevade, kaubalaevade ja naftatankerite teed. Õnnetuste oht kasvab jätkuvalt eriti laevaliikluse ristumiskohtades: Tallinn-Helsingi, Sillamäe-Kotka ja ida-lääne suunalise laevaliikluse ristumisel Soome ning Liivi lahel. Ulatuslikke (üle 50 tonni) merereostusi toimub Eestis keskmiselt kolm juhtumit kümne aasta jooksul. Väiksemaid reostusi, mis on merre sattunud tahtliku laevadelt lekitamise teel, avastatakse pidevalt. 2007. aastal avastati kokku 99 merereostusjuhtumit. Tahtliku pilsivee merre lekitamise juhtumite arv näitab kasvutrendi.

Mehhiko lahel on kujunemas ajaloo suurim naftakatastroof. Siiani on ebaõnnestunud BP katsed naftalekke sulgemisel. Avalikkuse ette on jõudnud materjalid selle kohta, et BP puurtornil ilmnesid probleemid juba pea aasta tagasi, kuid mingeid järeldusi ei tehtud. Paralleele Mehhiko lahe naftaõnnetuse ning Eestis valitseva olukorra vahel ei ole kuigi raske tõmmata, alustades juba kasvõi puurtorni ehitamisel tehtud keskkonnamõjude hindamisest, mis tegelikke riske kuigipalju arvesse ei võtnud. Keskkonnariskide hindamine on nii seal kui siin endiselt suhteliselt bürokraatlik tegevus, ehk seda tehakse kuna peab, sisulist ohtu eiratakse, asjaolusid ilustatakse: keskkonnamõjude hindamised (KMH) teenivad arendaja huve.

Ka reostuse likvideerimisel tegeleb BP suuresti potjomkinlusega, üritades luua muljet, nagu läheks olukord paremaks. Dispersantide pihustamine kaotab küll nafta merepinnalt, näidates lennukitelt filmides naftalaigu vähenemist, kuid tegelikkuses ei kao ju nafta kuhugi, vaid lõhustub osakesteks ning ladestub lõpuks ikka põhja, hävitades teel pinnalt põhja kõik elusa, millega kokku puutub.

Eestis pole aga olukord kahjuks sugugi parem: koostatud on küll analüüse, arengukavu ja plaane, kuid nende järgimine jätab siiani kõvasti soovida. Näiteks Siseministeeriumi 2009. aastal koostatud „Riiklik 2008. aasta hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõte" sätestab valitsemisala kohustused edaspidiseks: „Siseministeeriumi valitsemisalas on riske vähendavate meetmete kavandamisel olulisel kohal piirivalve ujuv- ja lennuvahendite patrullimise sageduse suurendamine. Piirivalve alaline kohalolek merel on potentsiaalseid reostajaid korralekutsuv ja seega reostusi ennetav meede. Lennuvahendite seirelendude sageduse tõstmine ja kaasaegsete kaugseirevahendite kasutamine teenib eeltoodud eesmärki, ja mis võimaldab reostust avastada ka piiratud nähtavuse tingimustes."

1. veebruaril 2010. a võis lugeda BNS-i uudist selle kohta, et merereostusjuhtumite arv on 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga langenud. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor hr Raivo Küüt kommenteeris uudist, väites, et reostusjuhtumite vähenemine on olnud tingitud nii seaduskuulekuse kasvust kui ka piirivalve paranenud võimekusest reostusi avastada. Eestimaa Looduse Fond esitas uudise peale peadirektorile järelepärimise, milles palus hinnangut kommenteerida, tuginedes arvandmetele. Vastuses võrreldavaid andmeid nimetatud aastatel avastatud reostuste kohta ei esitatud, vaid väideti, et hinnangu andmisel tugineti nii PPA enda vahenditega patrullimiselt saadud andmetele kui ka koostööpartneritelt ja naaberriikidelt ning satelliidifotodelt saadud informatsioonile. Seaduskuulekuse kasvu hindamisel kasutatud arvandmeid samuti ei esitatud. Toodi andmed teostatud patrull-lendude kohta 2008. ja 2009. aastal järgnevalt: 2008. a sooritati kokku 195 patrull-lendu kestvusega kokku 531 tundi ja 41 minutit ning 2009. a teostati kokku 153 patrull-lendu kestvusega 429 tundi ja 09 minutit.

Seega on riik selgelt asunud kodanike lollitamise teele, esitades avalikkusele kas teadvalt mittepõhjendatud (ehk laest võetud) või suisa valeandmeid. Hiljuti võis taaskord lugeda eksitavat uudist, et riik on valmis USA-d abistama, andes nafta tõrjumiseks oma poome. Tegelikkuses ei ole muidugi tegemist riigiabi, vaid äritehinguga, mille üheks osapooleks on Lamor Corporation, erafirma, kes Eestile jt riikidele nimetatud varustuse on müünud ning nüüd riikidest Mehhiko lahe õnnetuse tõrjumiseks kokku ostab. Artikkel vahendas piirivalveosakonna mereoperatsioonide büroo juhi Harry Kattai sõnu, et esialgsete andmete kohaselt saadetakse USA-sse kaks-kolm kilomeetrit tõrjepoomi, mille tulemusel ei kahane Eesti enda tõrjevõimekus, kuna alles jääb veel mitmete kilomeetrite jagu poome. 2009. aasta seisuga oli piirivalvel üldse kokku olemas 2,7 kilomeetrit avamere poome ning 4,2 kilomeetrit rannikulähedasi poome, kuid viimaseid ei ole artikli kohaselt küsitud. Allesjäävate kilomeetrite arvu ei ole millegipärast samuti avalikustatud, millest tekib kahtlus, et uute poomide saamise ahnuses ja Eesti riigile omases lootuses, et meiega nagunii midagi ei juhtu, jääb Eesti vahepeal ka elementaarsest tõrjevõimekusest ilma. Tõrjetööd Mehhiko lahel kestavad kindlasti sügiseni, kui mitte kauem, ning enne tõrjetööde lõppu ei hakka keegi kindlasti uute poomide tarnimisega tegelema.

Just sellesama suhtumise tõttu oleme pälvinud oma põhjanaabrite soomlaste kriitika. Eesti enda merel naftatõrjumise võimekus on madal: HELCOM miinimumnõuetest oli 2009. aasta seisuga täidetud 28% ning aastaks 2013 prognoositakse 42% täitmist. Olemasoleva võimekusega ei ole Eesti võimeline täielikult likvideerima isegi 2. astme reostust, samuti ei suuda Eesti reageerida vaid kahe korjevõimekusega laevaga (PVL-202, EVA 316) 6 tunni jooksul kogu Eesti vastutusala ulatuses, pealegi täidavad need alused jooksvalt muid ülesandeid ega saa paikneda ohupiirkondades pidevas valmisolekus. Riikliku merereostustõrje plaaniga on sätestatud ulatusliku merereostuse korral tasuline välisabi kutsumine ja informeerimine HELCOM-i poolt sätestatud protseduurireeglite alusel. Soome kui lähima ja võimekama partneri abi jõuab eeldatavalt kohale 5 tunni jooksul Soome lahes, kuni 9 tunni jooksul mujal Eesti vastutusalas. Soomlased kritiseerivad Eestit seetõttu, et Eestis loodetakse ainult selle peale, et midagi ei juhtu ja kui juhtub, siis Soome tuleb ja aitab. Kriitika on igati õigustatud: soomlased on tänu töötavale õlifondile suutnud muretseda reostustõrjeks vajaliku varustuse. Kahjuks aga merele riigipiiri tõmmata pole võimalik ning Eesti vetes toimunud naftareostus ohustab samamoodi ka Soome rannikut, seetõttu on abistamine Soome enda huvides ning Eesti kasutab soomlaste sundseisu lihtsalt ära, omamata ise vajalikku reostustõrjevõimekust.

Õlifondi loomine Eesti kontekstis on olnud vähem või rohkem kõne all peamiselt seoses 2006. aastal toimunud Loode-Eesti naftaõnnetusega, peale mida lubas valitsus selgesõnaliselt õlifondi moodustamist: näitas ju õnnetus üsna selgelt kätte Eesti vastava võimekuse ning ressursside nulliläheduse. Juba mainitud hädaolukordade riskianalüüs sätestab täna Keskkonnaministeeriumi kohustuse: „saastaja maksab" põhimõtte rakendamise seaduse vormistamine, seadusloome protsessi algatamine. Ehk sisuliselt on Keskkonnaministeeriumile pandud kohustus õlifondi loomiseks ning selleks vajalike seadusemuudatuste sisseviimiseks. Nimetatud protsessi algatas KKM juba 2004. aastal, kui ministeerium hakkas pidama konsultatsioone veeseaduse muutmiseks, eesmärgiga luua õlireostuse tõrje võimekuse suurendamiseks vastav instrument. 2005. aasta detsembris valmis esimene veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu esimene versioon oli arutlusel Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2006. aasta kabinetinõupidamisel, kus otsustati eelnõuga tööd jätkata. Samal ajal juhtus seni Eesti suurim naftaõnnetus Loode-Eesti rannikul, mis käivitas õlifondi loomise diskussiooni ka avalikkuses ning peaminister lubas avalikkusele kindlalt: õlifond tuleb. Täpsustamata, millal. Õlifondi eelnõu käis kokku veel kolmel korral kooskõlastusringil ning seda muudeti vastavalt erinevate ministeeriumide ettepanekutele, kuid viimasel korral, 11. jaanuaril 2007, ei peetud vajalikuks eelnõud isegi enam arutama hakata. Muidugi oli Loode-Eesti katastroofi kära selleks ajaks vaibunud ning muretu suhtumine taas võimust võtnud.

Adekvaatse info õigeaegne edastamine avalikkusele ei ole mitte valitsuse eesõigus, vaid otsene kohustus. Me ei ela enam ammu Nõukogude Liidus, kus probleem likvideeriti selle eitamisega. Inimestel on õigus teada, mis nende elu mõjutab ja valitsusel on kohustus neid sellest adekvaatselt teavitada. Avalik sektor ei saa kommunikatsiooni korraldamisel lähtuda kartusest, et tõtt rääkides langeb organisatsioonile negatiivne vari või kriitika. Informatsiooni valdaval ametnikul on seadusega pandud vastutus, mis kohustab teda viivitamata avaldama informatsiooni inimeste elu, vara ja tervist, aga ka keskkonda ähvardava ohu kohta. Riigil on kohustus kodanikke usaldada ja teavitada, mitte informatsioonist tulenevat võimu kuritarvitada

Mõned faktid:

· Reostustõrjevahendite nappus või valmisoleku puudumine tingib reostuse jõudmise rannikule, kust selle likvideerimine on kümneid kordi kallim reostuse likvideerimisest merel, rääkimata kordades suuremast keskkonnakahjust.

· Läänemerel ja Soome lahel sõitvate tankerite maht võib ulatuda 150 000 tonnini: umbes niipalju on hinnanguliselt hetkel voolanud naftat Mehhiko lahte.

· 2000. aastal Muuga sadamas lekkinud laeva Alambra reostustõrjetööd maksid 4 miljonit krooni: lekkis 250 tonni masuuti, reostus ei väljunud sadama akvatooriumist.

· Suurima tõenäosusega põhjustab ulatusliku merereostuse eelkõige naftatankeri kokkupõrge (laevateede ristumiskohtadel), madalikule sõit vms sündmus, mille tagajärjel satub merekeskkonda kümnetes kuni sadades tuhandetes tonnides lastiks olevaid naftasaadusi.

· 1993-2007 on laevadelt merekeskkonda sattunud suurel hulgal naftasaadusi 5 korral, see on keskmiselt 0,36 õnnetust aasta kohta.

Agni Kaldma
Eestimaa Looduse Fondi naftaprojekti juht

Loe ka: Milleks meile naftatransiit?

Kokku hukkus Loode-Eesti naftareostuse tõttu 20 000 – 30 000 lindu. Mõnd linnuliiki, kes Eesti rannikul talvitub, on vaid mõni tuhat isendit.  Kui õnnetus oleks juhtunud Saaremaa rannikul, kus pesitsevad kirjuhahad, siis oleks see võinud tähendada kirjuhaha siinse asurkonna lõppu.

Meretransport Läänemere kasvab aasta-aastalt, suurenevad ka naftaveod. Uue ja palju tõsisema naftaõnnetuse juhtumine on paraku vaid ajaküsimus. Ehkki 2006. aasta talvine naftakatastroof oli oma ökoloogilistelt tagajärgedelt ilmselt Eesti kõigi aegade rängim, polnud see naftakoguselt suurim isegi meie ajaloos.


Kas jääbki nii, et osa reostab merd ja teenib sellelt tulu ning teised päästavad hukule määratud linde? Sellise stsenaariumi korral oleme ka ise hukule määratud. Nafta ei tapa meres ju ainult linde. Oma osa saavad ka vähem nähtavad mereelukad ning mere ökosüsteemi järkjärguline naftareostusega hävitamine võib meile kõigile saatuslikuks saada.

Lisa: Naftareostuskahjude korvamine.pdf (analüüs)

Agni Kaldma

ELFi naftaprojekti juht

kontakt