Olin ise vabatahtlikuna abiks naftareostuse tagajärgede likvideerimisel ja seda põhjusel, et teine variant oleks olnud mitte midagi teha ja riiki kiruda, mis teadaolevalt ei muuda ju midagi. Seega olin kommunikatsioonivigadele ise suhteliselt lähedal ja oma kogemusest võin öelda, et oma 14-aastase staaži juures avalikus teenistuses ei ole ma sellist kaost ja peataolekut varem tõepoolest kohanud. Minu analüüs on suunatud valitsuse käitumisele reostuse ilmsiks tulekul ning paremate võimalike lahenduste otsimisele. Kuid kõigepealt sündmuste kulgemisest kronoloogilises järjekorras.

Naftareostus Loode-Eestis

25. jaanuaril saab piirivalveamet Libeeria lipu all seilavalt tankerilt Flawless teate, et 23. jaanuaril on ülepumpamise teel sattunud laevatekile 1,5 tonni rasket kütteõli. Samal päeval, 23. jaanuaril lendab üle Flawlessi ka mereseirelennuk. Reostust ei ole, vahejuhtumist ei teatata.

28. jaanuaril avastatakse reostus looderannikul ligi 35 km pikkusel rannaribal. Selle võimalikku põhjustajat ei teata. Avalikkus saab juhtunust teada kõigepealt tänu juhuslikele rannal jalutajaile. Käivitub nõiajaht – ametkonnad püüavad üksteise võidu süüd üksteise kaela veeretada, mis pole ka kuigi raske, kuna nimetatud haldusala vastutus on hajutatud, ehk konkreetne reostuse ennetamise ja tõrje eest vastutav ametkond ja üksus puudub. Ülesanded on jagatud ametkondade vahel lõiguti, seega pole keeruline üksteisele näpuga näidata. Võimalust kasutatakse täie tõsidusega. Valetamine ja vassimine algab täie hooga.

1. veebruaril, mitu päeva hiljem kui päästetöötajad ja vabatahtlikud, jõuab reostuspiirkonda valitsuse vastutaja, keskkonnaminister Villu Reiljan, võttes millegipärast kaasa asjasse mittepuutuva presidendi. Või õigupoolest pole arusaadav, kes kelle kaasa võttis. Pilt on halenaljakas – Nõva sadamas, kust avaneb vaade rannal surevatele lindudele ning reostunud rannikualale, on kaetud suupistelaud, taamal toimetavad valgetes ürpides päästjad ja vabatahtlikud. Kaamerad surisevad. Pilt meenutab lõiku mõnest katastroofifilmist. President tõdeb, et olukord reostustõrje osas on enam kui puudulik.

Algab poliitiline materdamine: opositsioon nõuab Reiljani ja Laaneti tagasiastumist, mõlemad keelduvad, jahitakse ka valitsusjuhi pead. Laanet väidab, et tema ei pea vastutama, kuna tegemist on keskkonnaministeeriumi haldusalaga, tema haldusalas olev piirivalveamet on esitanud korduvalt taotlusi reostustõrjetehnika soetamiseks, kuid need on jäetud rahuldamata jne. Pole plaani ega vahendeid. Reiljan vastutab. “Nende õigusaktide, seaduste ja valitsuse määruste piires, nii nagu töö on jaotatud.” Reiljan rõhutab kogu süsteemi nõrkust: mõelda tuleb keskkonnaküsimustele kompleksselt, mitte üht ametnikku või ametkonda süüdistada.

Vastukaaluks karistab Reiljan 11. veebruaril keskkonnainspektsiooni peadirektorit noomitusega selle eest, et viimane ei edastanud looderannikut tabanud naftareostuse kohta küllalt kiiresti informatsiooni. Siseminister peatab 8. veebruaril piirivalveameti uuele peadirektorile koloneli auastme andmise seoses sellega, et piirivalve ei kontrollinud ega hinnanud adekvaatselt merevalvekeskusse saabunud infot 1,5 tonni kütuse valgumise kohta tankeri Flawless ahtritekile.

9. veebruariks on enam-vähem kindel, et reostus ei pärine Flawlessilt. Keskkonnaministeeriumis läbi viidud sisejuurdlus tuvastab, et keskkonnaministeeriumi ametnikel oli reostuse ulatuse kohta piisavalt informatsiooni, kvalifitseerimaks reostusjuhtum hädaolukorrana. Kokkuvõttes käitus inspektsioon siiski korrektselt ja seadusele vastavalt. Puudujääke tunnistati siiski ministeeriumi ja avalikkuse teavitamisel ehk infosulgu jäeti minister, ministeeriumi kantsler ja kriisireguleerimismeeskonna juht. Inspektsioon kahjustas oluliselt ministeeriumi mainet ja eiras avalikkuse teavitamise põhimõtet. Peaminister kommenteerib: “Olen korduvalt öelnud, et kõigepealt tuleb läbi viia juurdlused, selgitada välja asja tegelikud süüdlased ja kui see on tehtud, siis selgub see, kas keegi peab kandma poliitilist vastutust või mitte.” Samuti süüdistab ta opositsiooni katastroofi ja tuhandete surnud lindude pealt endale punktide võitmises. Siinkohal tuleb meenutada, et just peaminister oli see, kes valitsuse istungil Flawlessist vaikimise ja vastava info kinnihoidmise osas süüdistusi paiskas, justkui oleks Flawless kindel süüdlane. Selguvad ka vabariigi aastapäeva puhul riiklike autasude saajad: Valgetähe II klassi teenetemärgi saab keskkonnaminister Villu Reiljan, Kotkaristi II klassi teenetemärgi siseminister Kalle Laanet.

Siinkohal on sobilik tsiteerida Toomas Pauli, kes avaldab ajalehes Postimees arvamust laia kõlapinda leidnud moslemikarikatuuride kohta: “Tegemist on kahe täiesti erineva kultuuritüübiga. Kultuuri võib ehitada kas häbile – nagu see on araabia maailmas – või hirmule. Hirmule rajatud kultuuri iseloomustab salgamine – olgu lossis toimunu, keskpanga lansseeritud praakrahade või naftareostuse puhul. Peaasi on mitte vahele jääda. Jalakäija alla ajanud autojuht põgeneb. Tal ei ole häbi, ta ei hooli kannatanust – peaasi on pääseda karistusest. Hirmukultuuri ainuvõimalikuks pidavad inimesed ei saa tunnistada, et kellelgi teisel võiks olla sisimat häbitunnet. Eestlane ei usu, et Jaak Jõerüüt või Ain Lepikult võisid ise lahkuda – see oleks siis ju pelutav hälve meie vassimismaailmas.”

Samuti pean vajalikuks märkida, et kogu eelpoolkirjeldatud “vassimismaailma” taustal toimetasid reostuspiirkonnas päästeametnikud, mittetulundussektor ja vabatahtlikud, kes üritasid käimasolevast nõiajahist hoolimata kuidagi tagajärgedega võidelda ning tegid kõik endast oleneva, et kuskilt abi saada. Alates 30. jaanuarist kuni märtsini jätkus Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel töö vabatahtlike toel alguses reostuspiirkonnas ning hiljem Tallinna linnasaunas ja Keila linnuhaiglas. Kohale saabusid koos vajaliku varustusega Sea Alarm Foundationi ja Rahvusvahelise Loomakaitse Fondi (International Fund for Animal Welfare -IFAW) esindajad. Abi tuli – Ameerikast...

Eetika, moraal ja ühiskond

Inimese ja teda ümbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati seotud mingite reeglitega. See sõltuvus on paljukordne ja mitmetel eriliigilistel korrasüsteemidel põhinev. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Samas ei ole õigus esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Just moraal ja tava olid valitsevaks inimeste kooselus enne õigust. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist. Ühest küljest moraal ja tava kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Teisest küljest võisid moraal ja tava sedasama elu tarbetult koormata, juhul kui nad olid oma tardumuses mõttetuks muutunud. Vaieldamatult olid ka moraal ja tava oma olemuselt sotsiaalsed korrad. Nii moraal kui ka tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraali- ja tavanormidest. Moraali- ja tavanormid, kui tüüpilised sotsiaalsed normid, on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.

Kuigi tava ja moraal on õiguse eelastmed, ootab teatud tava- ja moraalinormidest kinnipidamist meilt ka kaasaegne ühiskond. Kes eksib moraali või tava vastu, peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija vastu võib olla vähem või rohkem kahjulik. Kui sellest lähtuvalt analüüsida valitsuse käitumist Loode-Eesti naftareostuse ilmsiks tulekul ning sellele järgnevalt, tundub, et see, mis toimus, oli üleriiklik valetamise kampaania poliitikavankri ette rakendatuna, asja sisulise poolega ei tegeletud. Keelduti isegi asju õige nimega nimetamast – katastroofi ei ole.

Eesti keskkonnaühenduste koda, kuhu kuuluvad kaheksa üleriigiliselt tegutsevat Eesti mittetulunduslikku keskkonnaorganisatsiooni, saatis kohe peale nõiajahi käivitumist valitsusele pöördumise üleskutsega mitte vaielda ministrite tagasiastumise üle, vaid pöörata selle asemel tähelepanu merereostuse avastamise operatiivsuse tõstmisele. Peaministrilt oodatakse kiiret ja otsusekindlat tegutsemist, et Loode-Eestis merelinde ja rannikut tabanud katastroof ei saaks korduda. Koda kui valitsuseväline organisatsioon peab oma kohuseks meenutada, et reostuse tõttu alanud poliitilise jõukatsumise asemel peaks tegelema merereostuse likvideerimise ja avastamise operatiivsuse tõstmisega. Pöördumisele ei reageerita. Sisuliselt käitus valitsus naftareostuse järgselt täpselt vastavalt politoloog Anu Tootsi demokraatiate liigitusele: Eestis valitseb praegu eliididemokraatia, kus eliit valitseb ja väga palju ei muretse, kuidas ta rahvale välja paistab.

Valitsuse suunas sadas vihast kriitikat igast suunast, kuni.... mis juhtus? Juhtusid olümpiamängud ning 3 kuldmedalit Eestile. Üleüldises võidujoovastuses unustati saamatu valitsus ning reostatud rannikuala. Tähelepanu pöördus mujale. Koheselt kadus igasugune valitsuse osalus ka Keila linnuhaiglast: sinna jäid tööle vaid kolmas sektor, rahvusvahelised organisatsioonid ning vabatahtlikud, kes võidetud kuldmedalitest kuulsid vaid autoraadio vahendusel.

Kirjeldatud juhtumis puudus igasugune kriisikommunikatsioon. Juhtunut ei oldud nõus isegi kriisiks nimetama, seda tehti hiljem vaid avalikkuse survel. Avalikkusele jäi mulje, et valitsus ei hooli mitte karvavõrdki toimunust ega selle tagajärgedest, vaid ainult iseenda puhtakspesemisest. See aga ei ole kooskõlas avaliku teenistuse eetika põhimõtetega: avalikku võimu kasutatakse ainult üldistes huvides ning avaliku võimu teostamisega kaasneb alati vastutus. Toimunu valguses võib öelda, et avalikku võimu kasutati ainult iseenda huvides ning vastutust ei võetud. Eksiti üldiste moraalinormide vastu ning järgnes avalikkuse negatiivne reaktsioon.

Sellist reaktsiooni oleks saanud vältida. Kui sündmus kulgeb tavaliselt kindlaksmääratud rada mööda ning tulemus on tegelikult ennustatav, siis antud juhul tehti kõik vead võimalikest. Kui avalikkus sündmusest teada sai, asuti kõigepealt eitama, millega loomulikult pikendati sündmuse huviorbiidis viibimise aega. Kui valitsus oleks sündmuse ilmsiks tulekul pidanud koheselt kõikide osapoolte osalusel kiire pressikonverentsi, rääkinud murelikult juhtunust, tunnistanud tehtud vigu mereseiretehnika puudulikkuses ning kinnitanud, et kõik vajalikud meetmed asja parandamiseks on võetud või võtmisel ning kõik asjassepuutuvad ametkonnad on asunud koheselt koostööd tegema reostuse tagajärgede kiirel likvideerimisel, poleks sündmus selliseid mõõtmeid saavutanud. Üldsus oleks mõistnud, et nüüd on valitsusel käed-jalad tööd täis ning neid ei ole momendil sobiv rünnata. Sündmus oleks ilmselt tänu valele käitumisele huviorbiidis püsinud veel kauem, kuna lahendust ju tegelikult ei tulnudki ning vastutust ei võetudki. Appi tuli juhus olümpiakuldade näol ning huvi vaibus.

Eesti on viimastele kriisidele reageerinud uurimiste käivitamise näol. Kuid kas kriisi positiivne uurimistulemus vähendaks avalikkuse nördimust? Uurimisi viivad läbi needsamad ametkonnad, kelle haldusalas kriisid on toimunud ning tavaliselt lõpevad need tõdemusega, et ühtegi seadust pole rikutud ning kõik on tegutsenud täpselt oma kohustustele vastavalt. Seega aitavad erinevad uurimiskomisjonid kaasa pigem asja summutamisele kui rahva teavitamisele ja rahustamisele. Uurimised viiakse läbi sündmust juriidilisest küljest analüüsides, kuid ametniku eetika seisukohalt need uurimused ju analüüsi ei sisalda. Ei ole uuritud, kas ametnikud käitusid vastavalt kehtivale ametniku eetikakoodeksile ning üldtunnustatud moraalinormidele, kas üldsuse informeerimine ja kriisikommunikatsioon toimis. See on põhiline, mis üldsust huvitab ning selle hinnangu annab ikkagi üldsus. See hinnang on seda negatiivsem, mida positiivsem on uurimiskomisjoni lõpparuanne.

Antud juhul leidis keskkonnaministeerium “süüdlase” keskkonnainspektsiooni peadirektori näol ning siseministeerium piirivalveameti peadirektori näol, kes omakorda karistas distsiplinaarjuurdluse tulemusel piirivalve mereosakonna ülemat ning merevalvekeskuse ülemat. Mõlemad kokkuvõtted ütlesid, et kuigi kõik käitusid vastavalt kehtestatud korrale korrektselt ning täitsid kõiki ettenähtud ülesandeid, karistati neid sellest hoolimata noomitusega. Selline reageerimine aga näib avalikkusele kui patuoina leidmine ning selle asemel, et rahustada, tekitab veelgi rohkem nördimust – süüd omaks ei võeta, kuid leitakse keegi, kes justkui oleks süüdi. Justkui karistatakski vaid üldsuse rahustamiseks. Üldsus ei rahune. Üldsusele enda lollitamine ei meeldi.

Kokkuvõtteks

Tõin siin mitmeid näiteid vastuoludest valitsuse liikmete sõnade, tegude ja taas sõnade vahel. Kuidas öeldakse üht, kuid tehakse teist, hiljem öeldakse, et mina pole nii öelnud. Sellise pideva palli ühest väravast teise veeretamisega aga kahjuks rahva poolehoidu ei võida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üldsusele anti antud juhtumi käsitlemisel selge signaal: ministrid ei tea mis nende vastutusalas toimub ja ega nad eriti ei hooligi. Õlised linnud ju valima ei lähe. Ei suudeta tunnistada, et kui mõni ametnik käituski hoolimatult, on kõige suuremaid vigu tehtud siiski kõrgemal. Selge on see, et riik ei ole keskkonnaohtusid õigesti hinnanud ega suuda seda isegi tunnistada, kuigi tegu ei olnud esimese reostusjuhtumiga. “Pikk vaikimine olukordades, kus riigivõimu esmane ülesanne on kodanike kiire ja selge teavitamine, levib nagu vähktõbi riigivõimu kõigis harudes”, kirjutas Andres Tarand Postimehes. “Loode-Eesti rannikut tabanud suurreostusest suutsid valitsuse liikmed esimesi hädiseid selgitusi jagama hakata alles neli päeva peale reostuse avastamist. See, et valitsus ei suuda rahvale selgitada, mis täpselt on toimunud ning kuidas olukorda võimalikult kiiresti lahendatakse, on ainult üks hädade pikas reas. Tegevusetuse mõju ulatub aga hoopis kaugemale Eesti rannavetest ning riigipiirist. Iga rahvusvaheliselt nähtav saamatus õõnestab Eesti riigi usaldusväärsust maailmas.... Kurva irooniana pandi vahetult pärast seda, kui Läänemeri oli rahvusvaheliselt eriti tundlikuks merealaks kuulutatud, just Eesti ranniku tundlikkus esimesena proovile. Loodus, nagu ikka, osutus tundlikuks, selle eest vastutav valitsus aga täiesti tundetuks.”

See, et valitsus käitus kirjeldatud juhtumis mitte nagu valitsus, vaid pahandusega hakkama saanud koolipoiss, näitab selgelt suhtekorralduse puudulikkust ning toob paratamatult kaasa kogu valitsuse maine languse ning seda mitte ainult riigi siseselt, vaid ka välisriikide ja kogu maailma silmis. Me võime ainult kujutleda, mis teadmised võtsid Eesti Vabariigist endaga kaasa rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, kui on teada, et ainus, kes nende tööd korraldas, oli kolmas sektor ning ainuke tänuavaldus tuli teater Estonia poolt. Avalikkuse reaktsioon sündmusele oli täiesti etteaimatav, avalikkuse soovid selged ning valitsuseväliste organisatsioonide poolt isegi kirja pandud ja valitsusele esitatud, kuid ei vaevutud nendega isegi arvestama, veel vähem püüti avalikkuse soovidele vastata.

Spetsialistide poolt on välja töötatud olemasolevad kriisikommunikatsiooni ja avalikkuse teavitamise regulatsioonid. Inimestel on õigus teada, mis nende elu mõjutab ja valitsusel on kohustus neid sellest adekvaatselt teavitada. Avalik sektor ei saa kommunikatsiooni korraldamisel lähtuda kartusest, et sõna võttes langeb sündmuse negatiivsusest tulenev vari ka organisatsioonile. Informatsiooni valdaval ametnikul on seadusega pandud vastutus, mis kohustab teda viivitamata avaldama informatsiooni inimeste elu, vara ja tervist, aga ka keskkonda ähvardava ohu kohta. Riigil on kohustus kodanikke usaldada ja teavitada, mitte informatsioonist tulenevat võimu kuritarvitada. Selliste juhtumite puhul ei tohiks tekkida küsimus “kas infot edastada” vaid “kui kiiresti saab süstematiseeritud infot avalikkuse ja teiste huvitatud osalisteni toimetada?” Ühtegi kriisi pole tegelikult võimalik lahendada nii, et mitte keegi ei kritiseeriks, kuid otsustavaks saab ikkagi enamuse hääl. Antud juhul ei olnud kriisireguleerimisega rahul mitte keegi. Ka siis, kui suurem skandaal oli juba vaibunud ning päästetööd otsas, tegutses veel vaid Keila linnuhaigla, ei suudetud ega tahetud adekvaatset informatsiooni edastada. Keskkonnaministeeriumi pressiteated olid lõpuni vastuolulised, eksiti kuupäevades, arvudes ja faktide esitamisel. Seega oldi hoolimatud lõpuni. Sugugi vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et reostuspiirkonnas valitses tänu kriiskommunikatsiooni puudumisele tõsine infosulg ja peataolek ning täiesti tabav väljend olukorra kirjeldamiseks on “parem käsi ei tea mida vasak teeb”. Nii vabatahtlikele, organisatsioonidele kui ka meediale edastatav info sündmuskohalt oli eksitav ja vastuoluline, kuna puudus konkreetne vastutaja ja koordinaator.

Antud juhul oli kriisi tekkimine selgelt prognoositav, kuid mitte vältimatu ning kriisikommunikatsioon oleks pidanud käivituma kohe alguses. Ainus võimalus kõik osalised kriisist tervelt välja tuua on kriisi saabumiseks kogu aeg valmis olla ja tegutseda kriisikommunikatsiooni kõiki põhimõtteid järgides. Põhjarannikul uppunud Runner IV juhtum ei leidnud sugugi nii laia kõlapinda, kui 2006. aasta alguse reostus Loode-Eestis, kuigi põhjust oli piisavalt: laev sai lõplikult tühjaks pumbatud alles kaheksa kuud hiljem. Seega tundub, et kurvast õppetunnist on ehk õppust võetud – valitsuse aeglane tegutsemine ähvardava naftapommi tühjakpumpamisel ei pälvinud sama suurel hulgal kriitikat ning üldsuse tähelepanu, mis annab lootust, et kriisikommunikatsioon töötab ning sama teevad asjassepuutuvad ametkonnad.

Agni Kaldma
ELFi naftaprojekt