Kui jõgesid, järvi ja Läänemerd on koormatud üleliigse väetisega, põhjustab see eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi. Samuti vähendab eutrofeerumine veekogude bioloogilist mitmekesisust ja kahjustab ökoloogilist tasakaalu.
HELCOMi andmeil lasi 2000. aastal Eesti Läänemerre 28 924 tonni lämmastikku, see teeb 20,7 kg inimese kohta ja 965 tonni fosforit, mis teeb 0.69 kg inimese kohta (Helsingi Komisjon ehk HELCOM korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni alusel Läänemere merekeskkonna kaitseks. Konventsiooni eesmärk on kaitsta Läänemere piirkonna merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. Eesti ühines konventsiooniga 1992 aastal).
 Läänemeri on üks unikaalsemaid mereökosüsteeme maailmas. Läänemeri pole ainult koduks rikkalikele bioloogilise mitmekesisuse tasanditele ja ürgsele loodusele, vaid hoiab alal miljonite inimeste elatist ja majapidamisi üheksas rannikumere äärses riigis, kes ühtmoodi kutsuvad Läänemere regiooni oma koduks. Läänemeri on juba maksnud ränka hinda aastaid merel ja meres kestnud inimtegevuse eest - kalavarude rööv- ja ülepüük, vastutustundetu laevandus, kurnamine ja surve põllumajandusest ning tööstusest on jätkuvalt negatiivsete mõjudega nii õrnale merekeskkonnale. Selle tulemusena on Läänemere mereökosüsteem üks kõige ohustatumaid kogu meie planeedil.
Kui rannas värvub vesi rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid. Vetikate massesinemist nimetatakse ka vee õitsemiseks. Massiliselt esinevad vetikad võivad katta suuri alasid järvel ja merel. Kuid see nähtus võib olla ka lokaalne, näiteks vaid ühes lahesopis.
Mis on veeõitseng?
Mida veeõitseng põhjustab?
Vetikamürgid
Vetikamürkide toime
Veekasutuse hügieen
Kuidas veeõitsengut leevendada?
Ainus võimalus piirata vetikate massesinemist on veekogude saastekoormuse vähendamine. Kuna vetikad tarvitavad kasvamiseks taimetoitaineid – lämmastikku ja fosforit, kaasneb nende sisalduse suurenemisega vees ka vetikate hulga suurenemine.
Kui veekogu on saastatud juba pikemat aega, on toitaineid, eriti fosforit kogunenud hulgaliselt ka põhjasetetesse. Fosfor võib nii tormide kui muu mehaanilise segamise korral vette tagasi pääseda. Sama võib juhtuda ka hapnikuvaeguse korral, mis vallandab keemilise reaktsiooni ja fosfor muutub taas vetikatele kättesaadavaks. Seega ei pruugi isegi saastekoormuse täielik kõrvaldamine anda soovitud tulemust.
Iga heitveeliiter või põllult vette imbunud väetisekilogramm jõuab lõpuks mõnda veekokku ja hakkab sealset elustikku mõjutama. Lämmastik võib aga õhusaastega edasi kanduda sadu kilomeetreid.
Eutrofeerumisprotsesside pidurdamisele saab igaüks otseselt või kaudselt kaasa aidata.
Mõned soovitused:
-
kasuta fosfaadivabu pesemisvahendeid
-
kasuta võimalusel ühissõidukeid, see vähendab lämmastikuühendite pääsemist õhku
-
eelista loodussäästlikult toodetud toiduaineid
-
osale veekogude korrastustalgutel
-
Ärge kasutage õitsengus vett joomiseks
-
Ärge supelge sellises vees
-
Ärge kasutage sellist vett pesu- ja leiliveeks ning toorelt kasutatava aedvilja kastmiseks
-
Ujumisel vältige vee suhu sattumist
-
Ärge laske lapsi ja koduloomi õitsengus veekogu äärde
-
Kui olete kokku puutunud vetikarikka järve- või mereveega, loputage end puhta veega ja kuivatage kohe rätikuga, kuid ärge rätikuga keha hõõruge
-
Seedehäirete korral võtke sisse aktiivsütt
Loe lähemalt
|
