Tekst: Erich Kukk, Andres Jaanus

Mis on veeõitseng?

• Vee õitsengu välisteks tunnusteks on vee väga väike läbipaistvus, sogasus, kollakasrohekas või sinakasrohekas, langevas valguses aga sinakas sillerdav toon. Kaldaliival veepiiri läheduses võib olla sinakas vööt, sinakasrohelised või kollakasrohelised tombud või sama värvi kiht

• Tunnusteks on pisiorganismide arvukuse suurenemine ja sellest tekkiv vee hägusus ning ebaloomulik värvus

• Veeõitsenguid võib segi ajada ka veekogu katva õietolmuga, kuna lagunev vetikamass ja enamlevinud puittaimede (kase, männi jt) õietolm moodustab veepinnale sarnase kollaka kihi. Õietolmu kõrgaeg on kevadel või varasuvel, kui sinivetikate arenguks soodsad tingimused puuduvad

• Massiliselt esinevad vetikad võivad katta järvel või merel suuri alasid, kuid nähtus võib olla ka paiklik, näiteks vaid ühes lahesopis

• Inimtegevuse tagajärjel satub vette suur hulk taimede eluks vajalikke aineid (väetisi, orgaanilisi olmejäätmeid ja muud, mis vees lagunema hakkab ning mida veetaimed ja vetikad toiduks kasutavad)

• Sobivates valgus- ja temperatuuritingimustes algab vetikate kiire paljunemine. Vee läbipaistvus väheneb mõnekümne sentimeetrini

• Avamerel esinevad õitsengud sageli piirkondades, kus toitainete (eriti lämmastiku) sisaldus, on hoopis hõre. Sellistes tingimustes võivad hakata vohama vetikaliigid, millel on õhulämmastiku sidumise võime, seega lämmastiku lõppemine vees neid nälga ei jäta

• Valgustingimustega hea kohastumusvõime tõttu on sinivetikad siin eelisolukorras. Nad suudavad taluda tugevat päikesekiirgust ja tulla toime ka palju hägusemas vees kui enamik teisi vetikarühmi

• Kuna enamik sinivetikaliike on soojalembesed, on kõige tõenäolisem aeg nende vohamiseks avamerel juulis-augustis, eutrofeerunud rannikuvetes ja siseveekogudes aga kuni oktoobrini

Mida veeõitseng põhjustab?

• Vetikaid tekib nii palju, et neid ei suuda keegi ära tarvitada

• Päeval eritavad vetikad vette hapnikku kuni küllastuseni, öösel aga tarbivad ise kogu hapniku ära nii, et veeloomad jäävad hapnikunälga ja võivad isegi hukkuda. Rahvas ütleb selle kohta, et järv on ummuksil

• Kui vees tarvitatakse ära vetikatele vajalikud toitained, surevad ja hakkavad lagunema ka vetikad. Siis võib vesi hakata haisema.

Veemassis hõljuvas olekus elavad vetikad ja pisiloomad- plankton

• Meie järvede jahedas vees koosneb plankton peamiselt räni- ja koldvetikatest, kuid ei puudu ka sinivetikad (viimasel ajal on uurijad neid ka tsüanoprokarüootideks või tsüanobakteriteks nimetanud)

• Soojas, üle 20º C vees võtavad võimust just sinivetikad

• Kold- ja ränivetikate põhjustatud õitsengu korral võib vesi olla ebameeldiva, rääsunud kalarasva lõhnaga. Sinivetikatest põhjustatud õitsengul aga lõhnab vesi muda järele

• Veeloomad sinivetikaid enamasti ei söö. Erandiks on peipsi siig, samuti mõned mikroskoopilised keriloomad. Teisi vetikaid, kui nad vaid suhu mahuvad, söövad nii vesikirbud kui planktonitoidulised kalad

• Vaikse ilmaga võib soodsates tingimustes vee pinnakihti koguneda mitmekümne sentimeetri paksune vetikapuder. Enamikul planktonis elavatest sinivetikatest on rakkudes gaasiga täidetud õõnsused – gaasivakuoolid, mis tuulevaikse ilmaga kergitavad vetikad pinnakihti. Siis ei pääse sellest kihist enam läbi ka valgus

• Lainetus heidab vetikamassi kaldale, kus see laguneb ja saab heaks elukeskkonnaks bakteritele ja seentele. Lagunevatest vetikarakkudest välja tulnud pigmendid võivad isegi kaldaliiva siniseks värvida

Vetikamürgid

• Hulk sinivetikaliike toodab oma elutegevuse käigus väga tugeva toimega mürke

• Tuntud mürgist strühniinist on nad kuni paarkümmend korda, kärbseseene mürgist muskariinist kuni sada korda, kaaliumtsüaniidist kuni mitu tuhat korda mürgisemad

• On teada, et isegi samas järves ei ole sama vetikaliik alati mürgine. Ühe vetikaliigi põhjustatud mere õitseng võib samas õitsengualas olla osalt mürgine, osalt mitte

• On väidetud, et mürkide tootmist soodustab toitainetepuudus, aga ka nende üleküllus. Meie järvede kõige tavalisemad sinivetikad Planktothrix (Oscillatoria) agardhii, perekonna Microcystis liigid, Aphanizomenon flos-aquae ja Anabana lemmermannii võivad kõik olla mürgised. Esimesed kolm on esinenud suurtes kogustes kahjuks ka Ülemiste järves ja seda varustavates veehoidlates. A. lemmermannii ja Nodularia spumigena on aga peamised ohuallikad meie rannikumeres. Just Nodularia tingitud õitsengute ajal on mõõdetud suurimaid vetikamürgisisaldusi Läänemere avaosas ja Soome lahes. Liivi lahes aga pole potentsiaalselt toksiliste vetikate vohamist täheldatud

• Veeõitsengu mürgisust võivad põhjustada ka vetikaid lagundavad kiirikseened

Vetikamürkide toime

• Kõige kergemal kujul avaldub mürgistus korduvate grippi meenutavate nähtudena (peavalu, palavik, seedehäired)

• Nahamürgid (dermatotoksiinide rühma mürgid) põhjustavad nahal lööbeid – nn nõgesetõbe, seda eriti lastel ja ka allergilistel täiskasvanutel. Lööve võib ilmuda vetikarikkas vees suplemise tagajärjel või mürke sisaldanud veest püütud kala süües (nn Haffi tõbi)

• Vetikamürke (peamiselt nodulariini) on leitud nii rannakarbi lihastest kui lesta maksast, seda just õitsengute kõrgajal. Kaladel on “õitsvas” vees sageli täheldatud ebatavalist loidust, kuid see võib tuleneda ka vee hapnikusisalduse järsust vähenemisest

• Raskematel juhtudel võivad tugevama toimega, nt gastrointestinaalsete mürkide rühma kuuluvad mürgid põhjustada valulist kõhulahtisust, oksendamist, palavikku, silmade põletikku

• Võivad esineda soole-, kopsu- või hepatotoksiinide rühma mürkide toimel ka maksapõletiku tunnused

• Võib esineda närvitegevuse häireid, sest tugevaimad mürgid kuuluvadki närvimürkide (neurotoksiinide) hulka

• Mitmed eespool nimetatud sinivetikad võivad toota üle kümmekonna eri toimerühma kuuluva mürgi, Aphanizomenon flos-aquae aga teistele lisaks veel ka limuste (karpide) kaudu inimeseni kanduva PSP rühma toksiini

Veekasutuse hügieen

• Sinivetikamürgid tavalistel joogivee puhastamise menetlustel (kloorimine, vee keetmine) ei lagune, küll aga lagundab neid mõningal määral vee osoonimine

• Veeõitsengus vett joogiks kasutada ei tohi! See ei kõlba ka koduloomade ja -lindude jootmiseks ning toorsalatina kasutatavate taimede kastmiseks

• Suplemine järves või meres, kus toimub ilmne veeõitseng, on omal riskil