Läänemere kaitseks võiks lisaks sellele, et  kasutada fosfaadivabu pesupulbreid, ka süüa vähem liha ja rohkem köögivilju, eelistada mahetoitu jne, üldse tarbida vähem.

Hea säästvat tarbimist õpetav veebileht: http://www.dolceta.eu/eesti/Mod5/spip.php?mot26

Postimees: Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus (1. juuni 2010)

Alates 2009. aasta jaanuarist müüvad kaks Eesti suurimat pesuvahendiimportijat – P&G ja Henkel – ainult fosfaadivabu pesupulbreid. Sellega tulid need kaks firmat vastu ELF-i ja tema partnerorganisatsioonide üleskutsele astuda samm Läänemere kaitseks. Teeme ettepaneku kaotada ka teistest pesuvahenditest fosfaadid.

Fosfaadid põhjustavad eutrofeerumist

Fosfaadid täidavad pesuvahendites mitmeid olulisi funktsioone, parandades väga efektiivselt pesemisomadusi, võimaldades seejuures madalaid pesemistemperatuure. Fosfaadid vähendavad ka vee karedust, mis on eriti oluline Eesti tingimustes, kus kraanivesi paljudes kohtades ülikare.

Pärast kasutamist võivad fosfaadid aga sattuda heitveega loodusesse, kus nad koormavad jõgesid, järvi ja Läänemerd üleliigse fosforiga, põhjustades eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi. Samuti vähendab eutrofeerumine veekogude bioloogilist mitmekesisust ja kahjustab ökoloogilist tasakaalu.

Fosfaate asendavad tseoliidid ja fosfonaadid

Kui tahta fosfaate mitte kasutada, tuleb nad asendada muude ainetega mis täidaksid samu funktsioone. Uutes, fosfaadivabades ökopesupulbrites ongi kasutusel alternatiivsed toimeained.

Kõige õnnestunumaks alternatiiviks fosfaatidele, mida nüüd ka Eestis laialdaselt kasutatakse, on osutunud tseoliidid. Mingeid olulisi keskkonnaprobleeme tseoliidid ei tekita, võimaldades samas rahuldaval määral pesu puhtaks pesta. Siiski tuleb silmas pidada, et tseoliidid suurendavad reoveepuhastites tekkiva muda kogust umbes 15%. Varsti peaks, niisiis, selguma, kuidas Eesti reoveepuhastid selle täiendava probleemiga toime tulevad. Reoveepuhastusprotsesse võib praegu lühiajaliselt häirida ka järsult vähenev fosfori voog, mis biopuhasti mikroobide jaoks on vajalik toit. Pikaajalises perspektiivis reoveepuhastuse kulud aga muidugi vähenevad, sest pole tarvis nii palju fosforit ärastada.

Ka Eestis toodetakse fosfaadivabu pesupulbreid, näiteks Mayeri, milles fosfaatide asemel kasutatakse väikeses koguses fosfonaate. Ehkki ka fosfonaadid sisaldavad fosforit, pole nad eutrofeerumise seisukohalt nii ohtlikud ning neid läheb vaja palju madalamates kontsentratsioonides kui fosfaate. On küll oletatud, et fosfonaadid, lagunedes looduses aeglaselt, võivad potentsiaalselt veekeskkonnas kroonilist toksilisust tekitada. Tänaseks pole siiski fosfonaatide olulisi kahjulikke mõjusid tõestatud, uuringud jätkuvad.

Kas fosfaadid kaotatakse pesuvahenditest lõplikult?

Hoolimata kahe turuliidri vabatahtlikust loobumisest, jätkavad mitmed väiksemad tootjad, sealhulgas Eesti ettevõtted, fosfaatidega pesuvahendite müüki. Kas Eestil oleks mõttekas minna täielikult üle fosfaadivabadele pesuvahenditele? Kui jah, siis võime seaduse ja/või valitsuse määrusega keelata näiteks jaanuarist 2010 fosfaate sisaldavate pesuvahendite müügi. Niisuguse keelustamise teed on läinud Šveits, Austria, Norra, paljud Ameerika osariigid, Jaapan ja Rootsi. Samas, Saksamaal, Itaalias ja Iirimaal on hoopis erasektor vaba tahte lepingute abil fosfaate sisaldavad pesuvahendid ära kaotanud. Eestimaa Looduse Fond tegi eelmise aasta aprillis ka Eesti tootjaile ettepaneku vabatahtlikult fosfaadid pesupulbreist ära kaotada, kuid nende katusorganisatsiooni Eesti Keemiatööstuse Liidu vastus oli passiivselt eitav. On ka kolmas võimalus fosfaatide kaotamiseks – turuboikott. Kui tarbijad ostaksid ainult ökopesupulbreid, siis kaoksid fosfaadid ju automaatselt.

Kui palju pesuvahendite fosfaadid aga veekogude seisundit üldse mõjutavad? Esiteks, sinivetikate pidevate õitsengute ja üldiselt meie veekogude eutrofeerumise kontrolli alla saamiseks tuleks jälgida nii lämmastiku kui fosfori koormust veekogudes. Suurimateks fosfori allikateks on looduskoormus, loomade ja inimeste väljaheited, põllumajandusväetised ja kuivendussüsteemid. Tähendab, fosfaadivabade pesuvahendite juurutamine ei lõpeta kaugeltki ära veekogude koormamist fosforiga. Kuid muude saasteallikatega on keeruline midagi peale hakata: väljaheidete fosfor on seotud bioloogiliste vajadustega; põllud aga vajavad fosfaati väetisena, et saaki anda. Seega ongi võib-olla just üleminek fosfaadivabade pesuvahenditele lihtsaim ühekordne samm eutrofeerumisprotsessi vastu võitmisel. Pikaajalises perspektiivis tuleb aga loomulikult tegeleda hajuallikatega: parandada põllumajanduse ja metsanduse praktikaid jm.

Asulate reovete probleemi lahendamine on tegelikult olnud kogu taasiseseisvumise aja Eesti keskkonnaministeeriumi esimeste prioriteetide hulgas. Euroopa Liidu asulareovee puhastamise direktiivi nõuded heitvee puhastusele on Eesti jaoks väga karmid ja seetõttu on viimased kümme aastat reoveepuhastite ehituse ja renoveerimisega ka intensiivselt tegeldud. Reovee puhastuse tõhususe tase on Eestis jõudsalt paranenud. Ometi lajatas meie avalikkust üle-eelmisel aastal Riigikontrolli aruanne, mis nendib, et Eesti ei suuda siiski oma reovett tähtaegadeks puhtaks saada ja et tulemas on miljardine reoveetrahv. Ehkki Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on oma heitvee fosfori sisalduse normi saanud, on kümmekond linna ja paarkümmend alevit/alevikku endiselt raskustes. Nende puhastite edasiseks renoveerimiseks napib nii aega kui raha. Tallinn aga ei saaks praeguse status quo säilimise juures kanalisatsiooni laiendada, sest reoveepuhasti ei suudaks ilma uute investeeringuteta siseneva fosfori koormuse suurenemisega enam toime tulla. Võib-olla aitaks siin just fosfaadivabade pesuvahendite standard?

Läänemere Kaitse Komisjon (HELCOM) soovitab kõigil liikmesmaadel, sealhulgas Eestil, kaotada pesuvahenditest fosfaadid. HELCOM-i soovitus koosneb täpsemalt neljast soovitusest, millest esimene palub liikmesriikidel kaotada fosfaadid pesuvahenditest, teine soovitab kaaluda fosfaatide kaotamist ka nõudepesuvahenditest, kolmas soovitab uurida alternatiivseid kemikaale ja neljas palub liikmesriikidel iga-aastaselt aru anda, mis selles vallas tehtud on. Eestil olekski aeg vastavad uuringud läbi viia.

Kristjan Piirimäe

Eestimaa Looduse Fondi eutrofeerumisekspert