Pesuvahendid on kõigi inimeste ostukorvis, kuna nad täidavad meie majapidamises üliolulist funktsiooni. Tänapäeva Eesti pesuvahendites leidub üldjuhul suurtes kogustes fosfaate naatriumtripolüfosfaadi (TPP) kujul, pesupulbrites vahemikus 15 – 35%. Fosfaatidega on seotud aga üks oluline keskkonnaprobleem. Pärast kasutamist võivad fosfaadid sattuda heitveega loodusesse, kus nad koormavad jõgesid, järvi ja Läänemerd üleliigse fosforiga, põhjustades eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi.

Fosfaadid on pesuvahendites vajalikud lisandid

TPP täidab pesuvahendites mitmeid olulisi funktsioone. Ta soodustab pesuvahendi toimeaine moodustumist ning samuti selle pinnaaktiivsust, parandades nõnda väga efektiivselt pesuvahendite pesemisomadusi nüüdisaja majapidamistes, võimaldades madalaid pesemistemperatuure. Samas vähendab TPP vee karedust, mis on eriti oluline Eesti tingimustes, kus kraanivesi paljudes kohtades ülikare. (Vee karedust tekitavad vees lahustunud peamiselt kaltsiumi ja magneesiumi soolad, mis vee soojendamisel pesumasinas riietele võivad sadestuda.) Riietes leiduv mustus võib samuti neid sooli sisaldada, nii et TPP saab nad välja lahustada. Samal moel hoiab TPP ära sademe tekke pesumasina kütteelemendile. Täiendavaks efektiks on veel see, et aluseline TPP tõstab pesulahuse pH-d, töötades nõnda keemilise puhvrina ja laadides tugevamalt mustuseosakeste ja tekstiilikiudude ioone. See omakorda suurendab mustuse ja tekstiili ioonide tõukumist, parandades pesupesemise toimimist. Peale nende omaduste töötab TPP ka deflokulandina, lõhkudes suured muda ja savi partiklid väiksemateks, hoides samas ka pisikesed osakesed pesuvee suspensioonis ja vältides nõnda nende uuesti sadenemist riietele. Tänu sellele omadusele suudab TPP ka õlisid emulgeerida ehk pisikeste osakestena vette segada.

Fosfaatidele leidub alternatiive

Seega, fosfaadid ja eriti TPP mängivad pesuprotsessis väga olulist rolli. Kui neid mitte kasutada, siis tuleb nad asendada muude ainetega mis täidaksid samu funktsioone. TPP-le ongi leitud terve rida alternatiive, milledel on aga kõigil teatud puudused. Üks nendest alternatiivsetest kemikaalidest, naatriumtsitraat, on TPP-st kaks korda kallim ja ei suuda ometi nii hästi eemaldada kaltsiumi ja magneesiumi ioone. Nende ioonide ärastamiseks sobivad aga hästi etüleendiamiintetraäädikhape (EDTA) ja nitrilotriäädikhape (NTA). Eriti NTA asendab TPP-d hästi ka pesuvahendi toimeaine moodustumisel, kuid tal pole nii tugevat puhverdavat ja partikleid lõhkuvat jõudu. Põhiprobleemiks on aga see, et NTA on mõningatel andmetel kantserogeenne ehk vähki tekitav. Samuti, kuna NTA reageerib metallioonidega, on kardetud ka, et ta võib reoveemudast raskemetalle uuesti vette lahustada ja pinnaveekogudesse kanda.

Kõige õnnestunumaks alternatiiviks TPP-le on osutunud Tseoliit A, mis on alumiiniumoksiidist saadud suhteliselt inertne kemikaal. Ta eemaldab veest hästi kaltsiumioone, kuid ta ei toimi nii hästi pesuvahendi toimeaine moodustajana, puhverdajana ega sademe ärahoidjana. Seega kasutatakse Tseoliit A-d tavaliselt koos polükarboksüülhapetega (PCA) või mõne muu õlil baseeruva abikemikaaliga, mis vett pehmendavad ja mustuseosakesi suspensioonis hoiavad. Tseoliit A kombineerituna PCA-ga ongi kasutusel pea kõikjal, kus TPP-d enam ei kasutata, sealhulgas USA-s, Saksamaal ja Itaalias. Mingeid olulisi keskkonnaprobleeme Tseoliit A ei tekita, võimaldades samas rahuldaval määral pesu puhtaks pesta. Küll aga suurendab ta reoveepuhastites tekkiva muda kogust umbes 15%. Teiseks puuduseks on see, et kui reoveemudas leiduvat TPP-d saab potentsiaalselt taaskasutada, siis Tseoliit A-d mitte.

Ka Eestis toodetakse fosfaadivabu pesupulbreid, näiteks Mayeri, milles fosfaatide asemel kasutatakse väikeses koguses fosfonaate. Ehkki ka fosfonaadid sisaldavad fosforit, pole nad eutrofeerumise seisukohalt nii ohtlikud ning neid läheb vaja palju madalamates kontsentratsioonides kui fosfaate. Fosfonaatide keskkonnaohtlikkus võib peituda eeskätt nende aeglases lagunemises looduses, mistõttu ta võib tekitada veekeskkonnas kroonilist toksilisust. Tänaseks pole aga fosfonaatide olulisi kahjulikke mõjusid tõestatud, uuringud jätkuvad.

Fosfaadid, eutrofeerumine ja sinivetikate õitsengud

Eutrofeerumine on nähtus, mille korral veekogu koormatakse ülemäärase koguse taimetoitainetega, mis loovad tingimused kaldataimede ja vetikate, kuid halvemal juhul sinivetikate ehk tsüanobakterite kiireks kasvuks. Nende taimetoitainete juures on Eesti veekogudes kriitiliseks eeskätt fosfor (mis sisaldub fosfaatides) ja Läänemeres ka lämmastik. Nii fosforit kui lämmastikku leiduks veekogudes ka looduslikult, kuid ainult väga väikestes kogustes. Inimtegevus on toitainete koormust tohutult suurendanud, tõugates tagant kõikide Eesti veekogude kiiret eutrofeerumist. Sinivetikate kasv sõltub lisaks toitainetele ka vee temperatuurist ja päiksekiirgusest – kui seda suvel rohkem jätkub ja vesi vähem liigub, siis tabab paljusid Eesti randasid tavaliselt sinivetikate õitseng.

Sinivetikate õitseng võib veest lahustunud hapniku välja viia, ohustades nõnda haruldasi ja vääriskalu ning põhjaselgrootuid. Samuti võib kaduda tasakaal sinivetikate, vetikate ja kõrgemate taimede vahel, mis omavahel konkureerivad. Sinivetikad, olles taimetoidulisele planktonile ja lindudele üldiselt toiduks kõlbmatud, kahjustavad seega kaudselt, toiduahela kaudu, kogu ökosüsteemi ja vähendavad veekogude bioloogilist mitmekesisust. Õitsengud võivad ka haiseda, koledad olla, ummistada veefiltreid ja vett mürgitada. Sinivetikate toksiinid võivad kärbseseene mürgist muskariinist sada korda mürgisemad olla.

Mil määral pesuvahendite fosfaadid veekogusid mõjutavad?

Sinivetikate pidevate õitsengute ja üldiselt meie veekogude eutrofeerumise kontrolli alla saamiseks tuleks jälgida nii lämmastiku kui fosfori koormust veekogudes. Kui palju mõjutavad fosfori koormust aga pesuvahendid? Suurimateks fosfori allikateks on looduskoormus, loomade ja inimeste väljaheited, põllumajandusväetised ja kuivendussüsteemid. Majapidamistest ja ettevõtetest lähtuvad punktallikad annavad 10 – 20% fosfori koormusest. Nendest omakorda pesuvahenditest pärineb alla poole. Tähendab, fosfaadivabade pesuvahendite juurutamine ei lõpeta kaugeltki ära veekogude koormamist fosforiga. Teisest küljest aga, muude saasteallikatega on keeruline midagi peale hakata: väljaheidete fosfor on seotud bioloogiliste vajadustega; põllud aga vajavad fosfaati väetisena, et saaki anda. Seega võiks just fosfaadivabade pesuvahendite standard lühiajalise meetmena olla potentsiaalselt kiireim, lihtsaim ja kulutõhusaim viis eutrofeerumisprotsessi kontrolli alla võitmisel. Pikaajalises perspektiivis tuleb aga loomulikult tegeleda hajuallikatega: parandada põllumajanduse ja metsanduse praktikaid jm.

Meie valikuvõimalused: fosfaadivabad pesuvahendid või reoveepuhastus

Pesuvahenditega seotud fosforireostuse võitmiseks on kaks ilmset võimalust: fosfaatide kaotamine pesuvahenditest ja fosfori ärastamine reoveepuhastis. Viimane võimalus, reoveepuhastus, on alguses selgelt suurema potentsiaaliga, sest võimaldab lisaks pesuvahendite fosforile ärastada ka muu heitfosfori, sealhulgas väljaheidetes sisalduva. Samuti ärastab reoveepuhasti ühtlasi ka teisi saasteaineid, sealhulgas lämmastikku. Nüüdisaja tehnoloogiatega on võimalik reoveest ärastada üle 95% fosforist. Kuid fosfori ärastus toodab fosforirikast muda, millest tuleb samuti kuidagi vabaneda. Üheks võimaluseks oleks selle muda laotamine põldudele väetisena, kuid sellega kaasnevad muud probleemid. Reovesi moodustub peamiselt linnades, kuid muda tuleks transportida põllumajanduspiirkondadesse. Reoveemuda transport on aga suurte koguste tõttu kallis. Samuti, reoveemudas võib olla ülemäära raskemetalle, mis võivad põllule laotamise tagajärjel lõpuks toidu sisse jõuda. On ka teisi reoveemuda ja selles sisalduva fosfori taaskasutamise võimalusi: uue fosfaadi tootmine, põletamine, ehitusmaterjalideks kuivatamine jm.

Asulate reovete probleemi lahendamine on tegelikult olnud kogu taasiseseisvumise aja Eesti keskkonnaministeeriumi esimeste prioriteetide hulgas. Euroopa Liidu asulareovee puhastamise direktiivi nõuded heitvee puhastusele on Eesti jaoks väga karmid ja seetõttu on viimased kümme aastat reoveepuhastite ehituse ja renoveerimisega ka intensiivselt tegeldud. Reovee puhastuse tõhususe tase on Eestis jõudsalt paranenud. Ometi lajatas meie avalikkust eelmisel aastal Riigikontrolli aruanne, mis nendib, et Eesti ei suuda siiski oma reovett tähtaegadeks puhtaks saada ja et tulemas on miljardine reoveetrahv. Ehkki Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on oma heitvee fosfori sisalduse normi saanud, on kümmekond linna ja paarkümmend alevit/alevikku endiselt raskustes. Nende puhastite edasiseks renoveerimiseks napib nii aega kui raha. Võib-olla aitaks hädast välja just fosfaadivabade pesuvahendite standard?

Asulad, millede reovee fosfori kontsentratsioon ületab normi üsna napilt, sh Võru, Ahtme, Türi, Kunda ja Tamsalu võiksid fosfaadivabade pesuvahendite kehtestamise korral hoobilt oma heitvee fosfori korda saada. Need asulad aga, mille fosfor juba praegu on normis, võiksid siis endale lubada uute tarbijate liitmist ühiskanalisatsiooni. Näiteks Tallinn ei saaks praeguse status quo säilimise juures kanalisatsiooni laiendada, sest reoveepuhasti ei suudaks ilma uute investeeringuteta siseneva fosfori koormuse suurenemisega enam toime tulla. Need asulad aga, mille reovee fosfor ületab normi kahekordselt ja enam, ei saa muidugi pesupulbrireformile lootma jääda, kuid pääseksid ometi väiksemate kulutuste ja trahvidega.

HELCOM soovitab asja kaaluda

HELCOM, mis ühendab kõiki Läänemeremaid, ei kehtesta direktiive nagu Euroopa Liit, vaid ainult soovitusi. HELCOM-i soovitused sisaldavad rangeid standardeid, kuid liikmesriikidele jääb õigus neid mitte täita. Järelikult, selle asemel, et pimesi üritada rahvusvaheliselt tubli olla, on meil mõistlik ka see soovitus hoolikalt läbi kaaluda ja siis otsustada. Kui fosfaadid pesuvahendeist ära kaotada, siis vähendaksime teatud määral keskkonnaohtliku fosfori koormust oma veekogudesse ja suudaksime paremini täita asulareovee puhastamise direktiivi. Samas tuleb arvestada ka võimalike negatiivsete tagajärgedega. Kas fosfaadivabad pesuvahendid oma alternatiivsete kemikaalidega suudavad pesu hästi puhtaks pesta, arvestades meie karedat vett? Millised on nende alternatiivsete kemikaalide keskkonnamõjud? Kui palju niisugune reform ühiskonnale maksma võiks minna? Ühest küljest, fosfaatide hind maailmaturul on viimasel ajal kõvasti tõusnud ja pannud tootjad alternatiive otsima juba puhtalt kulude kokkuhoiu eesmärgil. Teisalt aga, fosfaadivabad alternatiivid on vähemalt praegu poelettidel tunduvalt kallimad. Kas fosfaadivabade pesuvahendite kõrge jaehind on seotud pigem suuremate tootmiskuludega (nn omahinnaga) või müüjate turundusstrateegiatega (tarbija ostab tegelikult indulgentse), see pole praegu sugugi selge.

Fosfaadivabade pesuvahenditega seonduvad muudki probleemid. Muu hulgas tuleb ilmselt modifitseerida ka reoveepuhastusprotsesse, sest alternatiivne kemikaal Tseoliit A suurendab muda teket, biopuhastite mikroobid aga võivad fosfori defitsiidis hukkuda ja seetõttu võib osades puhastites väheneda lämmastiku ärastus. Lühiajaliselt põhjustaks üleminek fosfaadivabadele pesuvahenditele osades reoveepuhastites kindlasti probleeme. Pikaajaliselt aga reoveepuhastuse kulud kindlasti väheneksid.

HELCOM-i soovitus koosneb tegelikult neljast soovitusest, millest esimene palub liikmesriikidel kaotada fosfaadid pesuvahenditest, teine soovitab kaaluda fosfaatide kaotamist ka nõudepesuvahenditest, kolmas soovitab uurida alternatiivseid kemikaale ja neljas palub liikmesriikidel iga-aastaselt aru anda, mis selles vallas tehtud on.

Seega, praegu tuleks Eestil alustada probleemi igakülgse läbianalüüsimisega, sealhulgas tasuvusanalüüsi ja strateegilise mõjuhindamisega. Kuna teema puudutab oluliselt nii meie veekogude tulevikku kui ka paljusid teisi sotsiaalmajanduslikke aspekte, siis saab sedasorti otsuseid langetada alles pärast asjakohaseid uuringuid.

Kuidas reformi ellu viia?

Loomulikult, seaduse ja/või valitsuse määrusega saaks Eestis keelata näiteks jaanuarist 2010 fosfaate sisaldavate pesuvahendite müügi. Niisuguse keelustamise teed on läinud Šveits, Austria, Norra, paljud Ameerika osariigid, Jaapan ja just äsja ka Rootsi. Samas, Saksamaal, Itaalias ja Iirimaal on hoopis erasektor vaba tahte lepingute abil fosfaate sisaldavad pesuvahendid ära kaotanud. Eestimaa Looduse Fond tegi käesoleva aasta aprillis ka Eesti tootjaile ettepaneku vabatahtlikult fosfaadid pesupulbreist ära kaotada, kuid nende katusorganisatsiooni Eesti Keemiatööstuse Liidu vastus oli passiivselt eitav. Seega liigub Eesti, nagu ikka, pigem mööda riikliku regulatsiooni teed.

Keelustamise kõrval kogub keskkonnapoliitikas jõudu ökoloogilise maksureformi põhimõte. Kuna ka Eestis on edukalt kehtestatud saastemaksud ja ressursimaksud, siis tuleks kindlasti kaaluda ka pesuvahendifosfaadi maksu, nagu seda on teinud Prantsusmaa. Kuid kuna me kulutame pesuvahenditele väga vähe raha (1-2% eelarvest), siis on vähetõenäoline, et fosfaadimaks, isegi kui ta peaks pesuvahendite hinda oluliselt tõstma, tooks kaasa arvestatava keskkonnakaitselise efekti. Ka Prantsusmaal pole see maks nähtavat tulemust saavutanud.

Kui Eesti otsustab fosfaate pesupulbreist siiski mitte kaotada, siis jääme ootama Euroopa Liidu otsust: kas kehtestatakse vastav direktiiv või mitte.

Kristjan Piirimäe

ELFi eutrofeerumisekspert