Värskemaid tulemusi lendoravate kohta:

2006. aastal keskenduti lendoravatele sobivate metsade inventeerimisele. Need on vähemalt 50-aastaste haabadega kuuse- , haava- või kaseenamusega metsaosad, kus leidub lendoravale pesapaigaks sobivaid õõnsusi. Eelisjärjekorras kontrolliti raiekavadesse arvatud metsi, et vältida teadmatusest lendoravate seni leidmata elupaikade hävimist. Tänu ELF-i lendorava kampaania käigus kogutud vahenditele õnnestus 2006. aastal teha tunduvalt suuremamahulisi välitöid. Peamiselt inventeeriti Virumaal järgmisi piirkondi: Piilsi – Kodassaare (Lohusuu vald), Pikati – Kellassaare (Tudulinna vald), Oonurme (Tudulinna vald), Tagajõe (Tudulinna vald), Peressaare (Tudulinna vald), Koolma – Piilse (Maidla vald) ning Jalastu – Nüri (Sonda vald). Koos lendorava riikliku seireprogrammi raames tehtud inventuuridega kontrolliti kokku vähemalt 370 lendoravate elupaigaks potentsiaalselt sobivat metsaeraldist, mille käigus leiti uusi leiukohti 13 paigas:

Tudulinna vallas Virunurme külas Tudu (end Oonurme) metskond kvartalid OO046 ja OO055, Oonurme küla Tudu (end Oonurme) metskond kvartal OO072, Põldemaasaare (Reinu) maaüksus, Mihklimuru (Rebase I) maaüksus, Adra maaüksus, Peressaare külas kinnistamata maa, Kellassaare külas kinnistamata maa, Tagajõe külas Müüri maaüksus, Maidla vallas Piilse külas Oandu (end Maidla) metskond kvartal MA072, Sonda vallas Sirtsi külas Sonda metskond kvartal SO439, Nüri külas Sonda metskond kvartalid SO423, SO374, SO242 ja SO256.

Tavapäraselt on viimastel aastatel leitud vaid 3-4 uut lendoravate elupaika aastas. Mitmed leitud lendoravate elupaigad asusid vääriselupaikades või nende vahetus läheduses. See näitab veelkord tulundusmetsas esinevat suurt survet ja järjest vähenevaid võimalusi lendoravatele seal elutsemiseks. Teisalt tõestab see tulemus vääriselupaikade määratlemise ja säilitamise vajadust, sest koos lendoravaga leiavad vääriselupaikades koha veel mitmed ohustatud liigid seniks kuni läheduses olevates nooremates metsades neile sobivad elutingimused välja kujunevad.

Neljal korral avastati lendoravad raiesse kavandatud metsaosadest, millest ühel juhul avastati lendorava esinemine alles raie käigus.

Lendorava kaitse tõhusaks korraldamiseks on võtmekohal tema elupaiganõudluste täpsustamine. 2005. ja 2006.aastal kirjeldati lendoravate pesapaikade ümbruse metsi, mõõdistati pesapuid ning teisi sagedamini kasutatavaid puid ja nende lähiümbrust. Nende andmete põhjal on valminud ka kaks õpilasuurimistööd: 2006. aastal Liisa Renneli „Lendorava elupaiga struktuurist“ ja 2007. aastal Kadri Renneli „Lendorava elupaikadest Virumaal“. Nendest töödest selgub:

1) 124-st analüüsitud lendoravale olulisest puust olid 117 haaba (94%), 3 sangleppa (2%), 2 kuuske (2%) ja 2 kaske (2%). Puude keskmiseks kõrguseks oli 23 meetrit, ümbermõõduks 168 cm ning puude koore pind oli korbast ebatasase pinnaga.

2) Analüüsitud lendoravate elupaigad asusid 11 erinevas metsa kasvukohatüübi metsades. Sagedamini asuvad lendoravate pesapaigad jänesekapsa-mustika, naadi, angervaksa ja mustika kasvukohatüübi metsades.

3) Ohustatud linnuliikidest jagavad lendoravaga ühte elupaika laanerähn, värbkakk, väike- kärbsenäpp ja kanakull.

4) Kaitstavatest taimedest registreeriti lendoravate elupaikades kõige sagedamini sulgjat õhikut, näsiniint, kopsusamblikku ja ungrukolda.

2007. aastal on pilootprojekti „Lendorava elupaikade raadiotelemeetriline uuring“ käigus selgunud väga palju uut teavet ning mitmed senised oletused on nüüdseks kinnitust leidnud.

Näiteks on selgunud, et lendoravad vahetavad oma pesakohta üsna tihti. Üks raadiomärgistatud isasloom on jälgimise perioodil märtsi lõpust kuni augusti keskpaigani kasutanud päevase varjupaigana kokku 10 erinevat pesapaika. Pesapaikade vahetamisel on ilmselt mitu põhjust. Üheks on kindlasti see, et lendoravate pesades on sageli kirpe ning neist vabanemiseks minnakse teise pessa. Teiseks põhjuseks on tõenäoliselt häirimine. Oleme täheldanud, et peale nugise mitmepäevast viibimist lendorava pesapuu läheduses kolib lendorav teise pessa. Samuti pole ükski raadiomärgistatud lendorav naasnud pikka aega sellesse õõnde, kust ta märgistamiseks püüti. Ning kolmandaks põhjuseks on eelkõige isasloomadel see, et jooksuajal liiguvad nad suurel alal ringi ning hommiku saabudes otsitakse endale lähedusest sobiv paik algava päeva mööda saatmiseks.

Projekti käigus on enamus lendoravate kasutatud õõnsusi ka mõõdistatud. Ülekaalukalt paiknevad need kasvavates suurtes haabades ning on enamasti rähnide rajatud õõnsused. Selle juures on iseloomulik, et õõs peab olema piisavalt vana, nii et selle ava on juba osaliselt hakanud kinni kasvama. Nii on sissepääs pessa just nii suur, et lendorav mahub sisse, kuid looduslikud vaenlased (nugis, kakud) mitte. Samas kasutavad lendoravad ka kuivanud haabade ja murdunud haavatüügastes asuvaid õõnsusi. Selliseid õõnsusi kasutatakse siiski vähem ning arvatavasti on selliste õõnte kasutamine tingitud paremate õõnte nappusest. Seni kirjeldatud 20 kindlalt lendoravate kasutatud õõnt paiknesid 4,2 – 16,6 meetri kõrgusel, õõne sissepääsu läbimõõt varieerus 2,6 – 5,5cm

Pesamaterjaliks kasutavad lendoravad peamiselt samblikke, sammalt ja kulu. On pesi, mis koosnevad vaid samblikest või vaid samblast, kuid on ka segamaterjalist pesi. Samblikest moodustavad suurema osa habe- ja narmassamblikud. Millest pesamaterjali valik sõltub, pole teada. Võimalik, et sammalt kasutatakse juhul, kui puudel kasvavaid habesamblikke läheduses ei ole või taaskasutatakse vanade linnupesade materjali. Selle poolt räägib ka fakt, et pesadest võib leida väiksemate lindude sulgi ja udusulgi. Vähemalt ajutiselt kasutatakse ka õõnsusi, milles ei ole üldse pesamaterjali.

Loomade jälgimine on näidanud, et lendoravad kasutavad peale õõnsuste ka orava risupesi. Üks isane lendorav kasutas sellist pesa päevase varjepaigana vähemalt 6 päeva, kuni nugis lähikonda ilmus. Seejärel siirdus lendorav turvalisemasse puuõõnsusse. Samuti võttis üks lendorav päevase pesapaigana kasutusele ühe Aivo Kurbeli valmistatud täistüvest pesapaku. Kuigi Soomes on lendoravate pesad pesapakkudes küllalt tavalised, (Kesk-Soomes kasutab kohati pesapakke üle poole populatsioonist), on antud juhtum Eestis esimeseks teadaolevaks.

Lisaks pesitsemisele ja redutamisele kasutavad lendoravad puuõõnsusi veel toiduladudena. Oleme leidnud õõnsusi, millesse on kogutud lepa ja kase urbasid. On ilmne, et nendele õõnte omadustele ei ole nii rangeid nõudmisi, kui pesaõõntele. Nendeks sobivad hästi ka suured musträhni rajatud õõned.

Esialgsetel andmetel on lendoravate elupaikades oluliseks limiteerivaks tingimuseks sobivate pesaõõnsuste olemasolu. Metsas esinevatele õõnsustele konkureerivad nii liigikaaslased kui ka suluspesitsevad linnud, herilased ja mesilased. Ühe õõnsuse, kust aprilli alguses ühe lendorava märgistamiseks kinni püüdsime asustas mesilaspere juba mai teisel poolel. Möödunud aastal asustasid ühe lendorava pesaõõnsuse herilased. Õõnsuste korduval kontrollimisel on tuvastatud, et üht ja sama õõnsust võivad erinevatel aegadel kasutada erinevad lendoravad. Nii leiti ühest isaslooma püüdmise õõnest mõne aja pärast ema koos kahe pojaga.

Lendoravate ööpäevane aktiivsus ja territooriumi kasutamine.

Raadiomärgistatud loomade päevaste pesapaikade ja öiste liikumiste registreerimine on näidanud, et isasloomadel on üllatavalt suured kodupiirkonnad. Kuid peale jooksuaega jäädakse siiski küllaltki paikseks. Ühe märgistatud isaslooma kevadise liikumisala suuruseks oli ligikaudu 65 ha, kuid suvel kasutas ta vaid umbes 12 ha suurust ala. Tundub, et lendoravad käivad toitumas kindlatel puudel. Lühikestel suveöödel väljuvad lendoravad oma päevasest pesast umbes kella 23.00 paiku ning siirduvad kindlate söömispuude juurde. Viimased on vahel asunud üsna pesa lähedal kuid samas võivad need paikneda ka 300 või enama meetri kaugusel. Vahest teevad lendoravad ka pikemaid tutvumiskäike oma kodupiirkondades. Poegadega emasloomad käivad regulaarselt pesast väljas toitumas ka päise päeva ajal.

Uudo Timm, Jaanus Remm, Liisa Rennel

Lendorav pesapakus

Suur tänu toetuse eest!