Postimees: Agur Paesüld: võõrliikide Pandora laegas (25. september 2010)

***

ELF saatis 2005.a. õiguskantslerile avalduse uurimaks, kas looduskaitseseadus ning metsaseadus on vastuolulised võõrliikide lubamise seisukohast. Õiguskantsler saatis vastuseks täpsustavaid küsimusi, millele antud vastuseid võite siit alt lugeda.

Õiguskantsler leidis siiski pärast ELFi vastuste saamist, et puudub vastuolu Eesti metsadesse võõrliikide istutamise lubamisel Keskkonnaministri määrusega ja looduskaitse seaduse võõrliikide loodusesse laskmise keelu vahel. Õiguskantsler tõlgendab juriidiliselt metsaseadust kui erinormi, mis täpsustab looduskaitseseaduse võõrliikide keelu üldnormi.

1. Milles seisneb võõrliikide oht bioloogilisele mitmekesisusele?

Lühidalt on ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) järgmised:
- sisenemine kohalikku toiduahelasse
- konkureerimine teiste organismidega, täites samu ni¨¨e
- võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
- on patogeenide ja parasiitide kandjaks
- hübridiseeruvad lähedaste liikidega
- nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.

Seonduvalt ohuga bioloogilisele mitmekesisusele tuleb märkida, et võõrliike võib elupaikade hävitamise järel pidada teiseks kõige olulisemaks loodusliku rikkuse ja mitmekesisuse kadumisele viivaks teguriks kogu maailmas.

Üldjuhul on sissetungiv uus liik elujõulisem kui pärismaine (kohalik) liik (bioloogiliste vaenlaste – haigused, parasiidid jne puudumise tõttu), tõrjudes seega kohalikud liigid välja. Vastavate näidetena praktikas võib tuua mingi (mink on tõrjunud välja euroopa naaritsa), karuputke võõrliigid Eesti rohumaadel, Euroopa rohttaimed Ameerika preeriates ja Uus-Meremaal jne. Teisalt kaaslevad võõrliikidega parasiidid ja haigused, millega nad ise on oma algsel levikualal kohastunud, kuid mis võivad hukatuslikult mõjuda pärismaistele sugulasliikidele. Näiteks on Sennerby-Forsse, L. ja Johansson, H. teinud kindlaks, et pajudel esinevat pigirooste nimelist haigust põhjustavad seened (perekond Melampsora) on peremeestaime vaheldusega liigid, mille suvi- ja talieosjärgud arenevad pajul ja vaheperemeheks on enamiku liikide puhul lehis. Sooja ja niiske ilmastiku korral võib haigus levida niivõrd, et leht kattub üleni eoslatega, tõsine haiguse puhang võib pajude produktsiooni oluliselt alla viia ning põhjustada lehtede enneaegset varisemist. See probleem võib otseselt puudutada Eesti pajudest koosnevaid energiavõsa istandusi. Muude näidetena võib parasiitide ja haiguste probleemi osas tuua jalakasurma, Ameerika päritolu viinamarjahaigused, india mesilasega kaasnenud parasiidid ja haigused jne. Selliste protsesside tulemusena muutub elustik üleilmselt ühetaolisemaks ning keskkonna vastupanuvõime suurtele (sh klimaatilistele) häiringutele väheneb.

Et kohalik elustik on siinse keskkonnaga pikaajaliselt kohaneda jõudnud, siis kasutab kohalik looduslik kooslus üldjuhul ära enamiku keskkonda sattuvaist toitainetest; võõrliigid muudavad seda tasakaalu ning pärismaiste liikide väljatõrjumise tõttu võivad tekkida olulised muutused aineringes. Selliseid näiteid on teada Ameerikast, kus tervete jõgede elustik on võõrliigi sissetoomise tulemusena vahetunud ning aineringe muutunud.

Liikide levikumustri muutmine muudab ka liikide evolutsiooni. Võõrliigid ristuvad sageli kohalike liikidega. Näiteks võib hübriidhaab põhimõtteliselt ristuda meie pärismaise hariliku haavaga. Seetõttu ei ole tagatud kodumaise geneetilise ja liigilise mitmekesisuse püsimine, mis on muuhulgas seatud üheks prioriteediks keskkonnastrateegias, mille ajakohastatud versiooni Vabariigi Valitsus 28. aprillil 2005.a. heaks kiitis.

2. Kas oht võib teatud kriteeriumitest lähtuvalt erineda?

Kuna ükski bioloogiline süsteem ei ole teisega identne, sõltub võõrliikide sissetoomise mõju olemus ja ulatus kindlasti iga konkreetse koha/koosluse ja liigi omapärast, kuid see nõuab igal erineval juhul eraldi hindamist. Kindlasti ei tohi eeldada, et kui mõni võõrliik pole nt Suurbritanniasse introdutseerimise järel olulist negatiivset mõju avaldanud, siis peaks selline mõju puuduma ka Eestisse või Austriasse sissetalumise järel. Samuti tuleb arvestada, et erinevalt loomaliikidest võivad taimed muutuda invasiivseteks alles 50 ja enamagi aasta möödudes pärast sissetalumist.

3. Milliste asjaoludega peab arvestama võõrpuuliikide istutamisel loodusesse? Kas need asjaolud erinevad üldistest kriteeriumidest?

Võõrpuuliikide loodusesse istutamisel peaks arvestama järgmiste asjaoludega:

1) eriti ohtlik on istutada liike, millel on olemas kodumaine analoog (hübriidhaab ja harilik haab; must kuusk ja harilik kuusk jne), liiati puudub selle jaoks põhjendus;
2) ei tohi istutada liike, mis võivad naturaliseeruda või mille ristumine kohalike liikidega pole välistatud;
3) tuleb eelnevalt hinnata, kas võõrpuuliigi istutamine võib endaga kaasa tuua negatiivseid muutusi looduslikus elustikus ning välistada selliste liikide kasvatamist ka parkides, asulates jm tehismaastikul (nt mõned papliliigid);
4) tuleb ette näha meetmed võõrpuuliikide leviku takistamiseks väljapoole nende jaoks planeeritud ala;
5) võõrliikide levimine loodusesse, eriti Euroopa Liidu loodusdirektiivi kohaselt moodustatud Natura 2000 võrgustiku aladele, on otseses vastuolus direktiivi artiklitega 6.2 ja 22 (b) ning see võib liikmesriigile kaasa tuua /trahve ja sanktsioone/, s.t. kulutusi, mis ületavad võõrpuuliigi kasvatamisel saada loodetava tulu;
6) riikides, kus võõrpuid on pikka aega kasvatatud (nt Suurbritannia, Taani, Uus-Meremaa), on nende metsistunud isendite eemaldamine looduslikest kooslustest (sh kaitsealadelt) osutunud väga kalliks ja mõnel juhul ka lootusetuks ettevõtmiseks;
7) tuleb sätestada võõrpuukultuuri hõlmava kinnistu omaniku selge vastutus - kui vastav liik levib istandusest, pargist, taluõuest vm-lt loodusesse, tuleks invasiivse liigi tõrjeks tehtavad kulutused sisse nõuda võõrliigi levikukolde omanikult (mitte pannes tõrjekohustust kõigile maksumaksjaile või heauskseile naabermaaomanikele, kelle maale liik levikukoldest ise levis);
8) Eesti looduskaitseseaduses (varem Kaitstavate loodusobjektide seaduses) sisalduv võõrliikide loodusesse viimise täielik keeld on pälvinud kõrge hinnangu teiste riikide keskkonnatöötajailt ja rahvusvahelistelt looduskaitseorganisatsioonidelt.

Vastuste koostamisel on osalenud Toomas Kukk, Marek Sammul, Kalevi Kull, Eerik Leibak ning Kärt Vaarmari

Kirjandus

Kull, K. 1984. Kodumaised taimed kodu ümber. Eesti Loodus 27(3): 130–137.

Kull, K., Kukk, T., Kull, T. 2001. Eesti taimede must raamat räägib bioinvasioonist. Eesti Loodus (5): 170–173.

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0105/kalevi.html