Oskar Daniel, Eesti metsateaduse üks rajajaid kirjutas juba 1929. aastal, et metsal on otsene ja kaudne tähtsus, kus esimene on puhtalt majanduslik ja ei puuduta elanike huvisid ühtlasel määral ning teine pole rahaga hinnatav ja on enam-vähem üldise tähtsusega. Oma järgnevas jutus keskendungi eelkõige viimasele.

Metsa kaudse väärtuse kirjeldamisel luges Daniel üles olulised metsa keskkonnakaitselised funktsioonid ja lisaks mainis ka metsa suurt esteetilist tähtsust ning metsa olulisust loomade jaoks. Viimase puhul hindas ta kõrgelt meie esivanemate arusaama, et igal olevusel, olgu ta puu või loom on täita teatav ülesanne. Edasi mõeldes tuleneb sellest, et kõikidele olevustele peaks olema siis tagatud ka eluruum e. ökoloogilises keeles elupaik.

Kõige olulisemaks keskkonnasõbraliku metsamehe tekkimise eelduseks ongi kindlasti see, et metsamees peab omaks võtma metsa kui terviku käsitluse. Mets ei tähenda vaid eri takseerparameetritega eraldisi ja nende mosaiike, vaid ka jõgesid, mis sealt läbi voolavad, soid, mis nende keskel paiknevad jne. Seega peab iga majandusotsuse puhul kaaluma oma tegevuse võimalikku mõju nendele teistel ökosüsteemi komponentidele lisaks puudele.

See on oma olemuselt uus paradigma, kuhu tänapäeva metsandus on suundumas, kuid millest ta täna sisu poolest veel suhteliselt kaugel on.

Samas ei sa öelda, et sinna poole ei astuta, kuigi sammud on rasked – aga see on mõneti ka loomulik! Heaks näiteks selle kohta on aastaid toimunud diskussioonid metsakuivenduse perspektiivide ja nendega seotud keskkonnaväärtuste ja -riskide üle. Kus ühel pool on kaalukausil puidutootmine ja teisel märgade metsade ning nende elustiku väärtus ning ülesanne ökosüsteemis.

Teiseks huvitavaks teemaks on kindlasti olnud kaitsealuste metsade pindala, mille puhul on väga tavaline, et paljud ei suuda mõista, et miks ikkagi jäetakse ainult 90% metsadest majanduslike eesmärkide realiseerimiseks. Seda hoolimata sellest, et antud numbri arvutamismetoodika on usaldusväärseks tunnistanud meie naaberriikide teadlased.

Siin joonistub välja ekslik arusaam, nagu ei oleks bioloogilise mitmekesisuse hoidmine majanduslikult otstarbekas. Tahaksin siinkohal tsiteerida Stavros Dimasi, Euroopa Komisjonis looduskaitse eest vastutaja selle aasta kevadel peetud kõnet, mis käsitles EL tasandil Natura 2000 võrgustiku ja majanduse vahelist väidetavat konflikti.

"Kaitstes loodust ei muretse me niivõrd ühe- kahe liigi pärast. Meie eesmärk on säilitada meie ökosüsteemide võime pakkuda meile toitu, puitu, puhast vett, kaitset üleujutuste eest, tagada aineringete toimimine, meditsiinilised hüved, puhkus jne. mida me hetkel saame tarbida tasuta. "

ja veel

... paljude äride pikaajalised kasumid sõltuvad ka otseselt toimivatest ökosüsteemidest, nt. põllumajandus, toidutööstus, puidu- ja paberitööstus, ravimitööstus ja suur osa turismisektorist.

Täna oleme me ka metsameeste seast kuulnud hääli, et jagagem mets siis lõpuks kaheks, tulundusmets vs kaitsealune mets. Sellised dihhotoomsed nägemused ökosüsteemide võimalikust käsitlemised on äärmiselt lühinägelikud ohtlikud - seda nii majandusele kui looduskaitsele. Looduses ei eksisteerida must-valgeid süsteeme, samuti nagu ei eksisteeri neid ka ühiskonnas. Sellised süsteemid oleksid haprad ja lühiajalised.

Keskkonnasõbralikkusest laiemalt rääkides ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et metsandus on aastatega ennast järjest rohkem avanud teistele huvigruppidele ja teised huvigrupid on aastatega tahtnud ka ise hakata metsa puudutavates otsustes järjest rohkem kaasa rääkida. See on aga sageli toonud kaasa ka vajaduse intensiivsema kommunikatsiooni järele nii kohalike kui üleriiklike huvigruppidega, mida tänases ühiskonnas võib pidada vast juba suhteliselt üldlevinud normiks.

Omamoodi tolerantsuse testiks oli näiteks FSC rahvusliku metsamajandamise standardi arutelul kõige kuumemaks teemaks kujunenud põlisrahvaste gruppide tunnistamise temaatika. Mis kohati oli juba väljumas metsanduse raamidest, kuid ometigi oli just metsanduslik standard see raam, kus see Eesti jaoks küllaltki konfliktne teema käsitlemist ja lõpuks ka aktsepteerimist leidis. Metsanduse piirid ja ulatus ühiskonnas on seega ka praktikute jaoks pidevalt laienev.

Rääkides keskkonnasõbralikkusest ei saa jätta tähelepanuta kindlasti põhimõtet, mis peaks keskkonnasõbraliku metsamehe alateadvusse olema lausa raiutud.  Ettevaatusprintsiip – keskne printsiip juba enamuste arenenud riikide keskkonnaotsuste langetamisel. See tähendab, et olukordades, kus tegevus võib kujutada ohtu keskkonnale või inimesele tuleb ettevaatusabinõusid rakendada isegi siis, kui põhjuslikus seoses teatud aspektid ei ole teaduslikult täielikult tõestatud.

Lõpetuseks tahaks tänase päeva kontekstis rääkida ka haridusest. Viimasel viiel aastal olen sageli kuulnud erinevaid inimesi viitamas eestlaste talupojatarkusele kui metsamajandamise säästvuse nurgakivile. Need, kes on kursis metsanduse viimase sajandi arengutega aga teavad, et see ei ole mitte talupojatarkus, mis Eesti metsi on hoidnud, vaid vastupidi, see on olnud just haritud metsameeste kaugelenägelikkus, oskused ja teadmised. Ka teadmised metsandusest täienevad väga kiiresti ja on oluline, et teadussaavutused jõuaksid võimalikult kiiresti igapäeva metsandusse. Just Luua metsakoolil võiks siin olla kandev roll rakenduslike argipäevalahenduste välja töötamisel ning arendamisel.

Piltlikult peaks haridusasutus pidevalt jooksma, et püsida samal kohal. Samas on siiski oluline mitte tormata, sest vigade hind metsanduses on kõrge!

Ettekanne Luual 23.08.2008.a.

Kaupo Kohv

ELF metsaspetsialist, juhatuse liige