ELF alustas 2008. aastal koostöös Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooniga projekti, mille eesmärgiks on parendada Männiku oja ökoloogilisi tingimusi ja suurendada teadlikkust vooluveekogudega seotud probleemide kohta.

Männiku oja on 17 kilomeetrit pikk ja asub Lääne-Eestis Tõstamaa vallas. Oma veed saab ta peamiselt metsanduslikest kuivendussüsteemidest. Ka voolab ta enamasti metsade vahel. Kuigi esimesed õgvendus ja süvendustööd tehti jõel juba 1930ndatel aastatel, siis suurem osa ojast kaevati sirgeks möödunud sajandi teises pooles. Kaasajaks on oma looduslikus sängis säilinud vaid paari kilomeetri pikkune jõelõik. Jõgi on kudekohaks meriforellile ja jõesilmule ning elupaigaks jõevähile. Oma alamjooksul kuivab jõgi kergesti. Eriti problemaatiline on see süvendatud jõeosas, kus puuduvad hauakohad, milles veeorganismid saaksid kuivaperioodi üle elada.

Projekti käigus valmistatakse ette oja ökoloogiliste tingimuste taastamise tehniline projekt, teostatakse vajalikud tööd jõesängi looduslikkuse taastamiseks vähemalt 1,5 kilomeetri ulatuses jõe alamjooksul, trükitakse väikeseid vooluveekogusid tutvustav brošüür ning korraldatakse vooluveekogude probleemide arutamiseks seminar.

Elurikkad metsaojad (PDF) ja Living forest streams (PDF)

2008. aasta novembri seisuga on valminud tehniline projekti, rajatud on 18 paiskärestikku, 3 kiil- ja puistangkärestikku. Septembris 2008 toimus Pärnumaal Ojako puhketalus rahvusvaheline seminar väikevooluveekogude ökoloogilise majandamise kohta. Kokku oli kolmest riigist osalejaid 27, kelle seas olid esindatud nii maaparanduse kui looduskaitse esindajad.

Taust: vooluveed

Eesti maastikud on ettekujuteldamatud ilma jõgede, ojade ja kraavideta. Olukord, et meil sajab rohkem, kui vett auruda suudab, loob ideaalsed tingimused vooluvete kujunemiseks. Nii ongi meil kokku üle 35 000 kilomeetri vooluveekogusid. Enamus neist, või õigemini pea kõik, on väga väikesed – 95% meie vooluveekogudest on lühemad kui 10 kilomeetrit. Sellest hoolimata on nad hädavajalikuks osaks meie keskkonna tervise säilimiseks, toimides koostöös teiste märgaladega vee puhastajatena ja olles koduks tuhandetele liikidele.

Läbi sajandite on inimesed voolavat vett oma huvides kasutanud. Algul olid nad toidu hankimise kohaks ja liikumisteedeks inimestele ja kaupadele. Seejärel hakkasid nad tööle panema veskeid. Viimase sajandi jooksul on vooluvete peamiseks eesmärgiks kujunenud meie põllu- ja metsamaadelt vee võimalikult kiire ärajuhtija roll. Pea kõik meie jõgedest on sellest eesmärgist lähtuvalt kaasajaks sirgeks muudetud ja süvendatud. Põllu- ja metsamajandusliku efektiivsuse kõrvaltulemuseks on meie veekogude voolusängi mitmekesisuse ja loodusliku veerežiimi kadu. Voolusängi heterogeensus tagab elupaigad veeliikidele, veerežiimi stabiilsus elukeskkonna säilimise. Lisaks on maaparanduse tulemusena kiirenenud toitainete ärakanne kuivendatud aladelt ning suurenenud toitesoolade rohkus meie vetes. Samuti väheneb veekogude isepuhastusvõime, sagenevad üleujutused ja jõgede kuivaksjäämised.

Me ei tea, millised on nende kaugemad mõjud meie loodusele, kuid juba kaasajaks on vähenenud kalade ja vähkide arvukus.

Samas on võimalik suhteliselt väikeste kulude ja lihtsate vahenditega tagada elupaikade taastumine mitmetele liikidele.


Heikki Luhamaa

projektijuht
tel: +3725270190
e-post: See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.