6.-9. augustil 2007 Tartu-Piirissaare-Setomaa

6.-9. augustil toimus ELF-i piiriülese kaitsekorralduskoostöö projekti viimane rahvusvaheline seminar. Sedakorda taas Eestis, ning seminari ettekandeid jätkus nii Pedja jõe äärsetele luhtadele, Piirissaare väikestesse küladesse kui ka Peipsi lainetel õõtsuva hansalodja pardale.

6. augustil toimus sissejuhatav retk Piirisaarele, kus tõdeti ökoloogilist paratamatust, mille toob kaasa saare jätkuv ja kiire võsastumine ning mille tõttu on kunagist „konnaparadiisi” kuivanud ning põõsastikku alla mattunud rohekärnkonna tiikide vahel raske ära tunda. Saare keskel andsid siiski veel tooni üksikud kõrged sibulapeenrad ning soovijad said saareelanikega kiiresti sibulakaubale.

7. augustil jätkus uurimisretk Alam-Pedja looduskaitsealale, kus luhtade taastamise ja hooldamise pluss- ja miinuspooltest rääkis Jaak-Albert Metsoja. Nagu korduvalt eesti ajakirjanduses kajastatud, on luhtade niitmise peamine probleem niidetava heinamassi edasine käekäik. Alex Lotman andis aga laiema ülevaate praktilistest looduskaitselistest tegevustest, kirjeldas kuidas looduskaitseaktivistid Eestis niitmis- ja taastustöödega üldse alustasid ning milleks seda üldse vaja on. Seminar jätkus Kirna matkaraja lõpus linnutornis, kus Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe andsid ülevaate luhtade taastamise tulemuslikkuse seirest – indikaatorlinnuliikide (rukkirääk, rohunepp jt) põhjal võib järeldada, et luhtade taastamine ja niitmine on linnustiku seisukohalt tulemusrikas.

8. augusti seminaripäev toimus Kantsi külastuskeskuses Emajõe Suursoos. Räägiti läbiviidud tegevustest, ELF-i ja BFN-i (Balti Looduse Fondi) strateegiatest ja plaanidest. Seminari olulisimaks osaks osutus diskussioon, milles kaaluti uue projekti erinevaid võimalikke suundasid. Ideid oli palju ning püüdes neid lühidalt kokku võtta võib välja tuua järgmised põhisuunad:

Ühtsed looduskaitselised ning teadustegevused, nt Ramsari alade täiendav inventeerimine: seired sarnase metoodika järgi (rändlindude, pesitsevate lindude, piirkonnale omaste liikide analüüs). Jätkata juba käimasolevate linnuseiretega, mis annaks ökoloogilise aluse järvede seisukorra hindamiseks ning parandamise ettevõtmisteks. Pakuti välja ka kaitsekorralduskava koostamist liigitasandil – valida välja indikaatorliigid ning analüüsida elupaikade staatust, mis annaks aluse liikide edasise kaitse seisukohalt. Samuti võimalikud väiksemad demonstratsiooniprojektid Pihkvamaa kaitsealadel (sh järvelammide taastamine - roo kõrvaldamine, vaadete avamine, mis oleksid kasulikud nii sotsiaalses kui ka ökoloogilises mõttes jne).

Ala populariseerimine ning loodusharidus. Käesolev projekt kaasas kolm pilootala: Alam-Pedja, Remidovski ning Emajõe Suursoo. Samas on selge, et Peipsi-Pihkva vesikond on väga suur hüdroloogiliselt ning ökoloogiliselt sidus piirkond, mille suurust (ulatub lisaks Eestile ja Venemaale ka Lätti ja Valgevenesse) piire laiem avalikkus aga ei teadvusta. Seetõttu võiks üheks suunaks olla ala populariseerimine sarnaselt Euroopas väga tuntud mäestikupiirkondadega – kõik eurooplased teavad Alpe ja Tatraid – samamoodi peaksid nad tundma ka suurte järvede süsteeme. Projekti tulemiks oleks populaarteaduslikud brosüürid/raamatud/infolehed piirkonna kohta, mis oleksid suunatud laiemale avalikkusele ning nt õpetajatele sh kõrgkooliõpetajatele. Samuti aitaksid ala populariseerimisele kaasa ühtsed loodushariduslikud ettevõtmised – loodusvaatlused koolilastele, välipraksid üliõpilastele, võibolla looduseteemalised võistlused. Seda projekti saaks samuti kombineerida vajalike seiretega ning ühe arvamuse kohaselt võiks sellega koguni siduda nt mõne liigi populariseerimine WWF-i „Adopteeri Endale Liik”, Ornitoloogiaühingu „Tooni ja Donna” või ELF-i „Lase Lendoraval Lennata” projektide näitel.

Peipsi-Pihkva järvede veekvaliteedi seisundi hindamine järve ja selle elustiku uurimine, juba teadaolevate andmete põhjal olukorrale tähelepanu juhtimine ning Pihkva linna reostuse vähendamine. Nõusolekut on juba avaldanud nii Eesti Maaülikool – PKI ning limnoloogiakeskus, Vara vald kui ka ilmselt Setomaa valdade liit. Juba tehtud uuringute (olemas limnoloogiajaama hetkel veel analüüsimata veeproovid sellest (2007) aasta välitöödest, satelliidipildid aastast 2003 ja ilmselt ka Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste (Enn Loigu) andmed ja uuringud) põhjal saab üsna selgelt väita, et Peipsi-Pihkva reostus pärineb järve lõunaosast ning selle gradient on põhja-loode ehk siis Eesti vete suunaline. Venelaste andmetel tuleb piki Velikaja jõge järvesüsteemi ööpäevas 120 000 m3 reovett. Eriti on viimaste aastate jooksul suurenenud fosfori osakaal, seda nii puhta P kui ka fosfaatide näol ning on tõenäoline, et see korreleerub zooplanktoni ja vetikate vohamisega, kalade kadumisega (tint, rääbis, nüüd ka koha) jms.
Kuid reoveepuhastite loomine on siiski omavalitsuste ülesanne, mitte sihtasutusena töötavate looduskaitsjate oma.

9. augustil külastati Setomaad – kolme Peipsiäärset küla pidi (eesti küla Audjassaare, vene vanausuliste küla Beresje ja vene õigeusklike küla Lüübnitsa) Obinitsa seltsimajja, kus Setomaa Valdade Liidu esindajad Aare Hõrn ja Evar Riitsaar kirjeldasid juba käimasolevaid piiriülese koostöö projekte, tekitasid elava diskussiooni piiriülese rahvuspargi loomise võimalustest ning viisid arutelu edasi võimalike looduskaitsealaste ühisprojektideni, kaasa arvatud seesama ühine mure Pihkva-Peipsi veesüsteemi halvenenud olukorra kohta.

Projekti rahastatakse Euroopa Ühenduse algatuse INTERREG raames. Projekti kaasfinantseerijad on Eesti Vabariigi Siseministeerium ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.