Säästvat arengu eesmärki võib pisut ebatraditsioonilisemalt sõnastada kui Maa põlisrahvaks või siis uuesti maarahvaks saamist. Selle juures on kindlasti üheks oluliseks näitajaks tulevastele põlvedele mõtlemine, millest on rääkinud nii indiaanlased kui eurooplastest poliitikud. Kuidas jõuda olukorrani, kus meie praegused teod tõepoolest ei kahjusta inimeste elu meist seitse põlve eespool? Samas ise mõnusalt ära elades. Ma arvan, et need on ühed põhiküsimused, mida peaks küsima igasuguses arengu ehk siis uute asjade ja tegevuste kavandamises.

Säästev areng haakub kindlasti väga tihedalt ühiskonnakorraldusega, kuigi sellest tavaliselt liiga palju ei räägita. Näiteks juba Kyoto protsess näitab, et kui pole üksmeelt enamuse riikide vahel, siis suunatud globaalseid muutusi esile kutsuda on äärmiselt raske. Samas näeme, et loodust kahjustavaid globaalseid muutusi esile kutsuda on nii riikide kui firmade poolt suhteliselt lihtne. Teisalt kui alustada koha pealt, iseendast või väikestest kogukondadest, kes tõepoolest tahavad võimalikult tasakaaluliselt elada, näeme, et siin tihtipeale riik ja rahvusvahelised regulatsioonid takistavad seda tegemast. Või isegi kui füüsiliselt on see võimalik, toimib selline elu riigi silme läbi mitmest aspektist ebaseaduslikult, mis kindlasti ei mõju hästi nii vaimselt kui materiaalselt.

Globaalsete protsesside mõjutamine ei saa ilmselt olla ELFi põhieesmärgiks, pigem tegeleda konkreetsetes kohtades säästva arengu toetamisega, kas ise ette tehes – ökomaja, ökoküla – või siis toetades läbi meedia, suhete, võimalusel raha jne. Parimaks pean ise kui tekib suuresti isemajandav kogukond (ökoküla), kus kõik, nii materiaalsed kui vaimsed asjad läbi proovitakse ning töötavad välja sõelutakse. See puudutab ehitust, toidu saamist, jäätmekäitlust, tööd ja üldist elukorraldust.

Definitsioon: Säästev areng on tee inimtegevuse tasakaalustamiseks loodusega laiemalt. Säästev areng ei ole eesmärk omaette, vaid vahend inimkonna tegevuse tasakaalustamiseks keskkonnaga pikas perspektiivis. Säästev areng kui üleminekuperiood kestab mõõdetud aja (50-100 aastat), musta stsenaariumi korral saavutab inimkond läbi suurte segaduste ja rahvaarvu mitmekordse vähenemise tasakaalu keskkonnaga kiiremini, kuid seda tõenäoselt elukvaliteedi olulise languse ning enamuse ühiskondlike süsteemide kokkulangemise hinnaga.

Tekst:

Toomas Trapido