Globaliseeruvas maailmas tuleb üha enam ette, et väikeste kohalike kogukondade õigused traditsioonilisele eluviisile seatakse vastamisi ülemaailmsete majandusjõudude ja -huvidega. Kriitilisemaks näiteks on rahvusvaheliste tööstuskontsernide projektid, mille käigus ammutatakse maapõuest loodusvarasid (naftat, gaasi, mineraale) põlisrahvaste ajaloolistel asualadel. Selliste projektidega kaasnevad reeglina ulatuslikud negatiivsed keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud, mis on pälvinud rahvusvaheliste organisatsioonide ja investorite kriitika ning suureneva avalikkuse järelevalve tööstuse tegevuse üle. Vastusena on Lääne naftafirmad asunud välja töötama spetsiaalseid säästva arengu programme kohaliku jätkusuutliku arengu toetamiseks, demonstreerides niiviisi avalikkusele oma eetilist käitumist ja projektide ohutust. Korporatiivse sotsiaalse vastutuse poliitikate raames püüavad firmad nüüd erinevate meetoditega oma ümbritseva keskkonna ja naabritega paremaid suhteid sisse seada. Näiteks on mitmes maailma naftatootmispiirkonnas alustatud nn sotsiaalsete investeeringutega, mille raames suurkorporatsioonid jagavad kohalikega osa tootmisest saadavast tulust ja toetavad projekte, mis peaksid tagama kogukonna elujõulisuse ka maavarade ammendumisel.

Hõimurahvaste Programmi ja ELFi toetusel uuriti globaalse naftatööstuse ja põlisrahvaste kogukonna omavahelisi suhteid ja kooseksisteerimise võimalusi Lääne-Siberis, Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas, Salõmi külas. 2007. aasta suvel Venemaal toimunud välitööd olid osa Kärg Kama magistriprogrammi uurimustööst Oxfordi Ülikooli geograafia osakonnas. Uurimistöö raames töötati läbi kirjandus Oxfordi Ülikooli raamatukogudes, tutvuti naftafirma strateegiadokumentidega, viidi läbi rida kohapealseid intervjuusid erinevate huvigruppide esindajatega ning külastati kahel korral Salõmi naftavälju. Uurimuse tulemusena valmis Kärg Kama magistritöö Spaces of Indigeneity in the West Siberian Oil Industry: the Case of Salym Petroleum Development ehk “Põlisuse ruumid Lääne-Siberi naftatööstuses: Salõm Petroleum Development’i juhtum”.

( Pdf-ina on töö loetav siit: Spaces of Indigeneity within the West Siberian Oil Industry: The Case of Salym Petroleum Development )

Lääne-Siber on olnud maailma tähtsamaid naftatootmisregioone juba aastakümneid, andes praegu 80% kogu Venemaa naftatoodangust. Samas on tööstuse arendamisega kaasnenud keskkonnakahju ja massiline tööliste sisseränne mõjunud laastavalt kohalikest põlisrahvastest hantide, manside ja neenetsite kogukondadele. Salõmi küla lähistel on naftavarusid uuritud alates 1990ndate algusest, kuid tööstuslik tootmine käivitus alles hiljuti, 2004. aastal. Lääne suurkorporatsioonide Shelli ja Sibir Energy kahasse asutatud naftafirma Salõm Petroleum Development on praegu üks suurimaid välismaiseid investeeringuid Venemaal. Kui prognooside kohaselt jääb Lääne-Siber olulisimaks naftaprovintsiks veel aastakümneteks, siis Salõmis jätkub naftat planeeritud tootmismahtude juures järgmiseks 30 aastaks.

Salõmi naftaväljad asuvad hantide ajaloolisel asualal. Obi jõe Salõmi alamjõel elanud handid esindavad eraldiseisvat idahandi rahvusrühma, kuid nende keel ja kultuur on teadlaste hinnangul hääbumise äärel. Salõmi handid säilitasid siiski oma keele ja traditsioonid kuni üsna hilise ajani, seda hoolimata aktiivsetest kaubandus- ja abielusuhetest lõunapoolsematest piirkondadest sisserännanud venelaste jt rahvustega. Lõplik tõuge nende venestumisele anti alles 1950ndate lõpus, mil Salõmi handi pered kollektiviseeriti ja asustati ümber Lempino külla Salõmist ca 200km kaugusel. Mõned handid Kintuse jurtades keeldusid siiski kodust lahkumast. Alates 1968. aastast jäid nende jurtad ette Lääne-Siberi peamise lõunasuunalise raudteeharu ning Transnefti ja Gazpromi suurte nafta- ja gaasitorude magistraalide ehitamisele, mis Siberi ressursse lõunasse transpordivad. Nii on Kintuse jurtade handid viimase 40 aasta jooksul muutunud etniliseks vähemuseks omaenda kodukülas. Nad moodustavad nüüdseks vähem kui 1% Salõmi paljurahvuselisest elanikkonnast, mis ulatub juba 6000 elanikuni, kellele lisanduvad küla naabrusesse majutatud 1500 Shelli naftatöölist.

Tänapäevasest Salõmi külast 30km kaugusel asuvaid metsi ja soid, mis nüüd jäävad üha laienevate naftaväljade alla, on Salõmi handid aastasadade jooksul kasutanud jahipidamiseks, kalastamiseks ja teiste metsasaaduste kogumiseks. Selleks metsa ehitatud jahionnides jätkub tegevus ka tänasel päeval, seni kuni Salõmi handid suudavad säilitada oma seaduslikud õigused traditsiooniliseks maakasutuseks ja vastavateks kompensatsioonideks. Handi-Mansi ringkonna viimase aja seadusemuudatuste ja naftafirma aktiivse lobby-töö kontekstis on handid aga oma seniseid maakasutusõigusi kaotamas.

Salõmi näitel võib väita, et Lääne naftafirmade korporatiivse sotsiaalse vastutuse poliitikate rakendamisel Venemaa kontekstis pole seni põlisrahvastele märkimisväärset positiivset mõju olnud. Salõmis on lähtutud Shelli globaalsetest säästva arengu põhimõtetest ja rakendatud viimase aja olulisemaid praktikaid, sh on võetud tööle kogukonnaga läbirääkimise eest vastutavad ametnikud, tehtud ulatuslikke investeeringuid kohalikku infrastruktuuri ning alustatud ka väiksemate, kogukonna organisatsioonide enda algatatud sotsiaalsete projektide rahastamisega iga-aastaste taotlusvoorude raames. Sellest hoolimata pole nende tegevustega siiani otseselt adresseeritud Salõmi hantidest põliselanikke. Hantidele makstakse küll väikseid rahalisi kompensatsioone nende maadel toimuva puurimise eest, kuid sotsiaalseid projekte nende traditsioonilise eluviisi jätkusuutlikkuse tagamiseks seni algatatud pole. Oma osa on selles kindlasti ka selles, et hantide huvid on pidanud taanduma külaelanike enamuse huvide ees. Ka pole nad oma nõudmiste väljendamisel olnud kaugeltki mitte üksmeelsed ega järjepidevad.

Teisest küljest, hoolimata sellest, et Shelli projekt annab Salõmi hantide kiiresti kaduvale kultuurile ilmselt lõplikult hävitava löögi, on naftatööstusel olnud ka huvitavad positiivsed kõrvalmõjud. Nimelt on nafta leidmine ja tootmine andnud samaaegselt teatud etnilistele gruppidele võimaluse väljendada oma nõudmisi nende territooriumil leiduvate maavarade suhtes ja end sel viisil põlisrahvana avalikkuse silmis kehtestada ja teadvustada. Ühtlasi on see võimendanud rahvusvahelist huvi ja järelevalvet naftatööstuse üle ning tekitanud probleemi nii arendaja kui kohalike administratsioonide jaoks, millega viimastel tuleb tegeleda. Lühidalt, kui Shell ühe suurima rahvusvahelise naftakontsernina poleks hakanud Salõmis naftat tootma, poleks küla hääbuv handikeelne kogukond ka kunagi taolise tähelepanu osaliseks langenud.

Selle kasvava tähelepanu tulemusena on Salõm Petroleum Development hakanud põliselanike kultuuri kasutama omaenda avaliku maine kujundamiseks ja turundustööks. Näiteks imiteerib firma handi mustreid oma ametlikul logol, peab töölistele infopäevi kohalikust ajaloost ja kavatseb avaldada handikeelseid sõnu ja muinasjutte firmat tutvustavates brošüürides. Iga taolist sammu kajastatakse loomulikult rahvusvaheliste pressiteadetega vene ja inglise keeles. Kahjuks näevad firma töötajad Salõmi põliselanike kultuuri säilitamise võimalust siiski eelkõige muusemi vormis. Naftafirma planeeritavatel sotsiaalsetel investeeringutel, mis peaksid kogukonna jätkusuutlikkust toetama, on hantide silmis hoopis soovimatud tagajärjed. Näiteks on Salõmis planeerimisel handi kultuuri tutvustav ajaloopark, mis rajataks hantide poolt pühaks peetud järve kaldale. Hantide arvates ei too see projekt neile mingit kasu, vaid pigem kardavad nad uusi arheoloogilisi kaevamisi nende esivanemate haudadel ja ekspluateeriva looduskasutuse suurenemist teiste külaelanike ja turistide poolt.

Veelgi enam, laiemas perspektiivis on põlisrahvaste küsimusest kujunemas mõjukas poliitikainstrument nii Vene administratsioonide kui rahvusvaheliste organisatsioonide tarbeks. Väidetavate rikkumiste korral võidakse Lääne naftafirmade tegevuse õiguspärasus kahtluse alla seada või koguni järsult lõpetada, nagu juhtus hiljuti Sahhalini saarel. Kahjuks ei too taolised arengud põlisrahvaste kogukondadele alati sisulisi muutusi, vaid nende käekäik sõltub siiski eelkõige kohalikust suutlikkusest kujundada tööstusega vastastikku kasulikke koostöövorme.

Koostaja: Kärg Kama