Aleksei Lotman räägib kõrge loodusväärtusega põllumajandusest. Põllumajandus on väga suur maakasutaja. Kuidas me oma toitu toodame, mõjutab ka seda, millises maailmas me elame - meie elukeskonda. Kõrge loodusväärtusega põllumajanduseks nimetatakse sellist põllumajandust, mis suurendab ja hoiab elurikkust, mitte ei kurna ega hävita.

10 000 aastaga on inimene aretanud palju erinevaid taimesorte ja loomatõuge. Tänapäeval on see nende liikide liigisisese geneetilise mitmekesisuse oluline osa, just eriti nende liikide jaoks, mis on praeguseks looduses välja surnud, näiteks hobune ja veis. Pikemas perspektiivis on põliste tõugude ja sortide säilitamine kasulik ka põllumajandusele, sest neil on omadusi, mis sobivad eriti just selle paikkonnaga, mille jaoks nad on aretatud. Eestis toetatakse põlistest taimesortidest ainult Sangaste rukist, mis muidugi väga põline polegi. Lisaks peaks toetama ka teiste vanade sortide kasvatamist. Tõugudest on eesti hobune tagasi toodud väljasuremise äärelt, see on näide sellest, et toetused on läinud asja ette. Eesti maakarja veise ja maalambaga pole asjad siiski nii head.

Üldreegel on lihtne: mida rohkem väetisi kasutada, seda rohkem jõuab neid ka põhja- ja pinnavette. Mida suurem osa meie põllumajandusest on mahe, seda parem. Kuna ei kasutata mürke, on see hea floorale ja faunale, elurikkusele. ka on mahetoidu puhul tõenäosus, et toit on tervislik alati suurem.

Uuri lisaks:http://www.elfond.ee/demofarm/