Hiljuti toimusid kaks olulist protsessi, mille tulemuste põhjal võime nii praegu kui ka tulevikus hinnata, kas inimesed suvatsevad oma elukeskkonna hoidmiseks ka peale jutu vestmise midagi korda saata. Üheks protsessiks oli Kopenhaageni kliimakonverents, mida paljudes ringkondades ka Hopenhaageniks ehk Lootuselinnaks nimetati, oodates siduvaid kokkuleppeid kasvuhoonegaasi emissioonide piiramiseks. Lootuselinnas olid eelmise aasta detsembris tänavatel plakatid, kus kujutati tänapäeva aktiivseid poliitikud - A. Merkel, S. Harper, B. Obama - juba veidi väsinuna sedastamas 2020. aastal järgnevat: „me oleksime võinud kliimamuutusi peatada ... me ei teinud seda". Teine protsess on algusjärgus ja seotud ÜRO poolt välja kuulutatud elurikkuse aastaga. Eesti ja EL on siinkohal läbi rääkimas, et kokku leppida tegevused elurikkuse kao vähendamiseks nii ühenduse piirides kui ka globaalselt.

Vaatamata murettekitavatele uudistele looduse kui ka inimese käekäigu üle nii arenenud riikides kui ka arengumaades, on rahvusvaheline algatus ja koostöö ainuvõimalikud olukorra parandamiseks. Teisalt näitab mitmete seniste kokkulepete käik seda, et neid ei täideta ja piirdutakse retoorikaga. EL liikmesriigid ühes toona veel EList väljas olnud Eestiga leppisid juba 2001. a kokku eesmärgiga peatada liikide kadu aastaks 2010. Eesti kinnitas vastavat soovi liitudes EL-ga ja kirjutades alla Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) vastavale üleskutsele. 2010. aastal on Euroopa Komisjon seisukohal, et eesmärk jäi saavutamata. Seda tunnistavad ka mitmed teised kokkuleppe osapooled, viidates konkreetsete tegevuste osas umbmäärastele kokkulepetele, vähestele rahalistele võimalustele ja kõigile muudele põhjustele, mida alati ju leida võib! Enim iseloomustab olukorda Euroopa Komisjoni poolt koostatud aruanne EL Loodusdirektiivi täitmise kohta - vaid 17% Euroopa Liidu kaitset vajavatest liikidest ja elupaikadest on soodsates tingimustes.

Üks asi on hinnata formaalselt kokkulepete täitmist ja väljendada rahulolematust Euroopa Liidu liikmesriikide suutmatuse osas. Teiseks aga võib sellest välja lugeda, et poliitikud ja teised otsustajad ei mõista, milleks me vajame elurikkuse kaitsmist. Eesti kontekstis on seda esmapilgul võib-olla raske hoomata, kuna oleme ühed hõredamalt asustatud ja suhteliselt väikese maakasutusega riikidest EL-s, meil on säilinud ühtsetena suhteliselt suured loodusmassiivid, mis loovad head võimalused liikide elutingimuste alalhoidmiseks, sh ka inimesele oma esmavajaduste ja majanduslike huvide rahuldamiseks vajaliku tegutsemisruumi säilimiseks.

Need omadused ja väärtused on aga ELi kui ka maailma kontekstis pigem saamas erandiks. Maismaast on ELis kaitse alla võetud 17%, kuid suuremate säilinud loodusmassiividena ELis on Kesk-Euroopas säilinud mäestikud, kus maaharimine kas võimatu või intensiivsel moel pole teostatav. Ülejäänud kaitse alla võetud alad on enamasti laiali üksikute väikeste laikudena, nende vahel puudub sidusus ja isoleeritus ei pruugi tagada kaitse-eesmärkide täitmist - vajalike tingimuste loomist liikide ja elupaikade säilimiseks. Samuti väheneb jõudsalt tugevasti muudetud ja intensiivses inimkasutuses maastike poolt nende peamisele kasutajale - inimesele - ökosüsteemi teenuste pakkumine. Viimased seisnevad näiteks puhvertsoonides (lammid, sood) liigvee kinnihoidmiseks ja üleujutuste vältimiseks, põlluviljelemises oluliste tolmeldajate olemasolus, atmosfäärist CO2 siduvad ökosüsteemid tegevuses, kalade kudealade säilimises jne.

Et tõlgendada nimetatud teenuseid majandusterminitesse, on ÜRO Keskkonnaprogrammi, Euroopa Komisjoni, mitmete suuremate looduskaitseorganisatsioonide ja äriettevõtete poolt algatatud tegevused ökosüsteemi teenuste rahalise väärtuse hindamiseks (The Economics of Ecosystems and Biodiversity (TEEB) study).

Nii nimetatud analüüsi kui ka elurikkuse olukorra hindamise käigus süveneb üha enam arusaamine, et senine intensiivne maa- ja muude ressursside kasutusviis läheb rohkem maksma ja võib olla suuremate tagasilöökidega, kui seda on erinevate elupaikadele ja liikidele vajalike tingimuste tagamine. Raporti põhjal on see ka ühiskonnale odavam ja jätkusuutlikust tagav. Paradoksaalne on siinkohal mitmete riiklike toetuste analüüs, mis toob esile, et dotatsioonid pigem kahjustavad keskkonda. Ühtlasi jääb ka pikas perspektiivis toetustest tulenev majanduslik tulu ühiskonnale saamata, kuna toetuste tulemusel kahjustunud keskkond ja selle taastamine nõuavad järjest enam uusi dotatsioone. Majanduslik kasu on siinkohal vaid lühiajaline ja seotud pigem konkreetse toetuse saaja soovide täitumisega.

ELi koridorides on tekkimisel uus algatus - roheline infrastruktuur, mis peaks Euroopat aitama üle saada kitsaskohtadest loodusmaastike hävimisel, fragmenteerumisel ja sellest tuleneval elurikkuse vähenemisel. Kuidas seda teostada, jääb esialgu veel raskesti hoomatavaks - võimaluse annaksid muudetud maastike ulatuslik taastamine või rohekoridoride võrgustike rajamine. Siinkohal saab tuua aga näiteid Eestist, kuidas üritame järgi jõuda oma maakasutuse laastavate mõjudega Euroopale - Tartu-Tallinn maantee kavandamisel on esialgse kava kohaselt kõrvale jäetud kahe ökodukti rajamine; Tallinna ümbruse kinnisvaraarendus, mis üritab pigem välistada rohevõrgustike ja loodusmaastike sidusust, sh rohevõrgustiku teemaplaneeringute vähene arvestamine ja juriidiline jõud; plaanid alustada seni puutumatutes soodes turbakaevandamisega või põlevkivikaevanduste rajamiseks soode alla; tuuleparkide rajamine ilma vastavate teemaplaneeringute läbiviimiseta, olgugi et koalitsioonileping nägi selle algatamise ette juba 2008. aastal; loodusmaastike hõivamisel annavad praegused seadused soodsa võimaluse keskkonnamõjude läbiviimiseks eelkõige arendaja huvidest lähtuvalt; põlevkivienergeetika jätkuv toetamine jne.

Kuid EL ega ka Eesti ei kujunda üksnes enda piires elurikkuse säilimisega seonduvat - Lääne maailma ja nüüd ka Hiina ja India pidev tarbimise ning majanduse kasv laastab paljuski arenguriike, kust meile erinevad tooted tulevad keskkonna ja sageli ka inimõiguste ignoreerimise arvelt. Ja meiega sarnane tarbimissoov on tekkimas miljarditel inimestel, mida Maa ressursid vaevalt välja kannatavad. Aastaks 2050 prognoositakse Maa elanikkonna kasvu 9 miljardini - seda on kolmandiku võrra enam tänasega. See eeldab aga tavapärase maa- ja muude ressursside kasutuse suurenemisega järjest suuremaid kasvuhoonegaaside emissioone ja looduslike alade vähenemist. Tagajärjeks on veelgi enam võimenduv kliimamuutus ja väiksemad võimalused nendega kohanemiseks. Siinkohal saaks ELis toimuv olla eeskujuks muule maailmale ja kui siin võetud eesmärgid keskkonna ressursside kasutamise piiramisel ja loodusmaastike hoidmisel jäävad täitmata, näitab see järjest selgemalt, kuivõrd suur on potentsiaal, et olud ja võimalused lähevad mõne põlvkonna möödudes vägagi kitsaks kõigile Maa asukatele.

Jüri-Ott Salm
ELFi juhatuse esimees