See mets, millest ma räägin, on tegelikult tõesti võsa. Valdavalt peenikese naisterahva käsivarre jämedune, kohati meesterahva käsivarre mõõtu hall lepp, alusmetsas ohtralt toomingat. Sekka alles sirguvaid kuuski ning mõni üksik, eelmistest raietest puutumata jäänud väärikas kask või kuusk. Metsakorraldaja sõnutsi ei näinud tema selles metsas mitte ühtegi puud, mille kohta kõlbaks öelda “vana puu”.
Aga näed, jõudu annab seegi võssik, kui paremat võtta pole. Ja tõesti pole, sest viimase 5-6 aasta jooksul on kõik ümbruskonna vägevad metsad lagedaks raiutud, kümnete hektarite viisi. See meie võssik koos veidi eemal asuva kuusikujupiga, mis on samuti meie mets, on nüüd nagu varjupaik, kus istudes tunda metsatunnet ja korraks unustada ära tegelik ümbritsev lagedus. Ja isegi nende metsakillukeste pärast helistatakse meile alatihti, et uurida, kas me oma metsa ikka majandame ka ja ehk tahaks ära müüa… Häh, teil pole nii palju miljoneid!
See lagedus teeb tegelikult haiget. Esimene raie ei teinud, metsa ju ikka raiutakse ja küll ta asemele kasvab. Teine raie tegi juba ärevaks, sest oli väga suur - kas tõesti on vaja selliste hiiglaslike lankidena majandada? Saaks ju väiksemate kaupa, et maastikku ja elu säilitada? Aga see oli alles algus. Vahepeale on jäänud kurbust, valu, viha, jõuetust - seda võib tõesti nimetada laastamiseks, mis siinkadis on toimunud. Pole talve, mil kusagil lähikonnas tugevad prožektorid öid ei valgustaks ning masinate huugamine hoovi ei kostaks. Nüüd, viimase raie ajal, ma pole enam isegi vaatama läinud, mis ja kus tehakse. Lihtsalt enam ei taha. Kuigi see on olnud mu igapäevane jalutustee, kus koeraga käia. Küll ma pärast lähen sinna surnuaiale, leppima.
Päris vanas, ürgmetsas ma olen käinudki vist vaid korra elus. Sellest on mälestus, mis on võrreldav kirikus käimisega - harras tunne, et miski on nii palju võimsam kui inimene eales saab olema. Mulle meeldib see tunne, see loob teatavat turvalisust: mul on inimesena õigus ja võimalus olla ekslik, sest elu on iseenesest ja on täiuslik, ilma minuta. Elu looming on nii vägev ja võimas, et inimene pole tegelikult suurem sipelgast. Me võime kõik hävitada oma rumaluses, ka iseend, kuid elu on sellest üle, loob end uuesti oma vägevuses, võibolla küll inimeseta. Võibolla selle pärast neid vanasid metsasid nii hooga hävitataksegi, et nad ei saaks meile meelde tuletada, millised on positsioonid tegelikult? Et poleks seda, mis pelgalt oma olemasoluga surub inimese sipelga suuruseks, et me saaksime hoida oma illusiooni iseenese väest ja võimust?
Ma arvan, et tegelikult on vägi ja võim peidus hoopis kõige elava hoidmises, mitte enese upitamises. Mets peab saama vanaks elada, selleks et mina ise saaksin vanaks elada. Vanadel on lugusid rääkida, lugusid tugevusest ja vastupidamisest, raskustest läbi minemisest, vigasena väärikas olemisest, notinagi vajalik olemisest. Ja need lood on tegelikult ka minu lood, sest ka mina olen loodud selleks, et olla vajadusel tugev, pidada vastu. Ka mina olen loodud olema iseenesest vajalik, ilma kellelegi midagi tõestamata. Ka minus on peidus igikestev väärikus, mis väärtusi kannab ja aitab neid edasi anda. Kui me võtame maha elu näinud elu, siis me võtame iseenestelt ära oma ürgomase olemise jõu, sest ei ole enam midagi, mis meile meelde tuletaks, et see on olemas. Ma hoian pöialt, et mu kodumetsa noored puupilpad saaksid võimaluse seda jõudu kanda ja edasi anda.
Loo autor: Laura Uibopuu (41)