Minu jaoks on sellel vanal metsal hindamatu väärtus. Käin seal tihti jalutamas, mõtteid korrastamas, akusid laadimas. Milline värske lõhn on seal metsas kevadel pärast vihma, kui kased on hiirekõrvul. Ja milline oivaline lõhn, kui piibelehed õitsevad. Ja linnulaul iga ilmaga. Oi, kuidas mulle meeldib istuda metsas oma lemmikkivil ja lihtsalt olla ja kõik mured unustada. Mets kohiseb ja mühiseb nii rahulikult, puude ladvad kiiguvad tuules .... Nii võib ju ennast lausa unustada. Tormise ilmaga on mühin muidugi palju võimsam.
Mitmeid aastaid on metsas kakud pesitsenud. Neid küll päeval eriti ei näe, aga hämaruse saabudes alustavad uhhuutamist ja ööselgi on nende hõikeid kuulda. Metsas on mitu kuklase pesa. Tore on kuklaste sagimist jälgida, aga nende radadel seista on ohtlik ka, sest siis oled varsti kuklastega kaetud.
Võin öelda, et mets on tõeline elurikkuse allikas. Talvepuud teeme oma metsast, ühtlasi hooldame ja istutame ka uusi puid. Ka metsmaasikad ja mustikaid saab koogi jaoks, sügiseti leidub seenigi.
Hoiame oma esivanemate pärandit, et ka meie järglastel oleks see OMA VANA METS ja loodame et selle metsa elu ei lõpe kunagi.
Loo autor: Liilia Ploom (56)