Sõbra juhatusel ja jutustuse põhjal hakkasin tasapisi selle koha ajalugu taipama. Metsikus looduses inimeste elumärke märkama. Kunagi oli siin asunud küla, mille moodustasid viis heal järjel talu. Nende asukohti teades polnud vanade ehitiste jälgi keeruline leida. Vundamendikive pidi käies sai endistest majapidamistest enamvähem pildi ette: Laane, Saare, Otsa talude nimed veel mälupõhjas säilinud. Siin oli olnud elumaja, siin laut, seal sepikoda ja kelder. Ettevaatust, kaevuase! Siin-seal oli säilinud ka mõni hiidvana sammaldunud õunapuu, salguke kreegivõsa või konnatatart. Siitkaudu oli käinud talude vaheline roobastee ja sealt kõrgete pedajate kõrvalt pääseti sooserva pidi välja suurde ilma.
Aga vanast metsast pidi jutt olema, mitte kunagisest külast. Selleks peab veel kaugemale tagasi minema, mu sõbra lapsepõlve. Siis kui tema oli parajas ringitraavimise ja unistamise eas, oli küla juba maha jäetud ja hooned lagunenud või lagunemas. Aga tema vanemad teadsid rääkida, et see küla oli suurte sõdade aegu asunud nagu vanajumala selja taga. Ei ulatunud siia sõja- ega küüditamiskoledused. Inimesed hoidsid kokku, elasid metsade peidus oma elu töökalt, jõukalt ja rahulikult. Isegi siis, kui nõukogude võim maa ja talud üle võttis, jäi metsaküla justkui kahe silma vahele ja elu jätkus seal veel mõnda aega endises rütmis. Nii hästi oskas vana mets hoida varjul, kaitsta ja toita oma asukaid.
Aga lõpuks siingi olud muutusid. 1960-70ndatel jäid talud järgemööda tühjaks. Põllulappidele istutati sirged kuuserivid. Loodus võttis tasapisi juhtimise üle.
Ja nii me käisime koos neis metsades uitamas mitu aastat järjest. Ikka limatünnikute aegu ja sinilillede aegu, kukeseente aegu ja pohlade aegu. Õhukese krõbeda lume aegu ka, sest siis olid kõige metsikumad rajad kõige paremini läbitavad ja metsarahva jäljekirjad ladusasti loetavad. Ikka nii, mõttes ühe jalaga minevikus ja teisega olevikus. Vana metsa kaitsev rahu ümberringi. Ainult tulevikus me ei taibanud või ei tahtnud uidata. Kuni see möödunud varakevadel olevikuks sai ja paari nädalaga enam kui sada aastat olematuks muutis.
Loo autor: Maris Tuuling