Võileivad ajalehepaberis ja 10 aastat turjal andsid tunde, et kihutasin maailma tippu. Mets mõlemal pool teed vaheldusid paarirõuguliste heinamaadega, mida metsavaht oma loomadele ja metsalistele talveks kasutas heina tegemiseks.
Tookord oli suvi. Juba 12nes. Ratas ikka seesama Saksa sõjaväes teeninud Husqvarna. Jätsin mõnuga kortermaja libatsivilisatisooni ja rõõmustlesin metsa lõhnavoogudes. Õhtul liuglesid need üle tee koos rebaste, jäneste, siilide ja kährikutega kui nähtamatud universumid, kord soe, kord huumusrikkalt külm. Ööseks sättisin end rõugu alla. Vesi oli pudelis, võileib kilekotis. Tookord mitu, et järgmise päeva välja kannaks.
Ümber tillukese heinamaa hakkas mets hääli tegema. Suurte puude embus oli tugev ja äratas minus tuhandeaastased esivanemad. Unne vaibumise eel mind nagu enam polnudki, vaid olin keegi, kes siin metsas umbkuues ja väits vööl asju ajas.
Varahommikul kuulsin krabinat. Äratus oli äkiline, sest kõrv oli juba metsarahuga harjunud. Sahistasin oma heinase katuse all nii vaikselt kui sain, kuid jõudsin siiski märgata vaid noore karu lotendavat ärajooksu. Minu võileibadest jäänud paber ja kilekott helendasid hommikuudus. Algas uus imeline päev minu lapsepõlve.
Mõne aasta eest tulin tagasi liigagi pikalt kestnud välismaise elu pealt. Kippusin paikadesse, mis mind kasvatanud olid. Palju oli metsi. Kambja Kopsumäe mets, mida meie kooli õpilased istutasid aastal 1985 – lageraie. Umbes samal ajal sai istutatud ka Pranglis. Hea hing hoiatas, et ka seal on maastikke hoolega ümber kujundatud. Nii ma siis polegi enam tunginud oma kunagise rõugu ja noore karu välule.
Loo autor: Monica del Norte