Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)
Ingl Brown Long-eared Bat
“Kõige suuremate kõrvadega loom Eestis”
Mõõtmed.
Kehakaal 6–9 g, tüvepikkus 37–53 mm, küünarvarre pikkus 35–43 mm, tiibade siruulatus 240–285 mm.
Välimus
Keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv on helepruun, kõhtmine beežikas. Nägu on hele ning punaka varjundiga, kõrvad ja lennus pruunid. Kõrvade pikkus ulatub 3/4 keha pikkusest, seetõttu on ta teistest Eestis leitud nahkhiireliikidest kergesti eristatav. Puhkeasendis on kõrvad tahapoole kõverdunud ja jätavad väiksema mulje. Talvitudes on kõrvad tavaliselt tiibade alla peidetud ning näha on ainult teravatipulised traagused, kust valgus läbi kumab. Hambaid 36 (I 2/3, C 1/1, P 2/3, C 3/3).
Levik
Peamiselt Euroopas levinud liik. Levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast Uuralite ning Kaukasuseni. Lõunas on levinud Vahemere ja Gruusiani, põhjas Kesk-Soome, -Rootsi ja -Norrani. Eestis on sageli kohatav ning arvatavasti kogu mandriosas levinud nahkhiireliik, teda on leitud ka Saaremaalt ja Hiiumaalt ning mõnelt väiksemalt saarelt.
Elupaik
Suvised elualad paiknevad peamiselt metsades ja parkides, kuid teda võib kohata ka hoovides, kus leidub puid ja mitmesuguste lineaarsete maastikuobjektide (hekid, puuderivid, alleed) ümbruses. Üldjuhul väldib suuri avatud alasid, nagu põllud või muud suured lagendikud, kuid võib neid vahel siiski ületada. Eelistab pimedaid varjulisi lennupaiku ja hoidub valgustatud aladest eemale. Asulates elab aedlinnades ja parkides.
Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades, mis asuvad tavaliselt hoonete pööningutel ja puuõõntes. Eestis on leitud ka linnupesakastidest ja üksikuid isendeid ka puuriitadest. Ühte varjepaika võib asustada kuni 50 isendist koosnev koloonia, aga Eestis leitud kolooniad ei ole tavaliselt suuremad kui 10 isendit. Emas- ja isasloomad võivad moodustada segakolooniaid ning varjepaiku võidakse jagada nattereri lendlasega.
Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talve elab üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Talvituspaikadena kasutatakse mitmesuguseid maa-aluseid ruume; olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud, maa-alused kaitserajatised ja keldrid. Talub talvitumisel ka suhteliselt madalat õhutemperatuuri, mistõttu kohatakse teda sageli ka väikestes maakeldrites.
Pruun-suurkõrv on paikne nahkhiireliik, kelle maksimaalne teadaolev liikumisulatus on 90 km. Pikim Eestis registreeritud vahemaa on olnud 66 km (Sigastest Veltsale).
Toitumine
Suure hulga saagist hõlmavad ööliblikad, mardikad ja ehmestiivalised. Kajalokatsiooni kõrval kasutab saaki püüdes passiivset kuulamist ja nägemismeelt, seetõttu on võimeline saaki püüdma ka seda pindadelt noppides. Peale öösel lendavate putukate leidub saagis puulehtedel või tüvedel varjuvaid päevase aktiivsusega putukaid ja ämblikke.
Sigimine ja areng
Paarituvad alates hilissuvest parvlemispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes ja hoonete pööninguil, Eestis on kolooniaid leitud ka linnupesakastidest. Kolooniatesse kogunetakse mais; need koosnevad Eestis tavaliselt 5–10 isendist. Pärast 60–70 päeva pikkust tiinust sünnivad juuni teisel poolel või juuli algul järglased, keda on tavaliselt 1, kuid võib olla ka 2. Pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 6 nädala vanuselt. Pärast poegade iseseisvumist kolooniad hajuvad. Väike osa loomi (5–10%) saavutab suguküpsuse juba esimesel eluaastal, ülejäänud teisel.
Koht ökosüsteemis
Laialdase leviku tõttu võib suurkõrva pidada Eestis vähe ohustatud nahkhiireliigiks. Peamised ohutegurid on poegimiskolooniate häirimine ehitustööde käigus ja nahkhiirte häirimine talvituspaikades ning talvituspaikade hävinemine.
Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).