Aastatel 2023–2024 mõõdeti Lavassaarel kasvuhoonegaaside – süsihappegaasi, metaani ja dilämmastikoksiidi – voogusid nii suurel ökosüsteemitasandil kui ka väiksemates elupaikades. Selgus, et ala eritab praegu rohkem süsinikku, kui suudab siduda. Metaani heide oli siiski madal ja kõige suurem just pillirooga (Phragmites australis) kohtades, kus taimed aitavad gaasidel pinnasest õhku liikuda. Kaskede ja männikutega alad seovad aga süsinikku kõige tõhusamalt, samas kui avatud turbaalad ja kraavid on pigem neutraalsed.
Uuring rõhutab, et taimestiku mitmekesisus ja niiskusolud on võtmetegurid, mis määravad, kas taastuv turbamaa on süsinikuheitja või -siduja. Kui veetase tõuseb ja taimestik taastub, võib Lavassaare ala hakata tulevikus taas toimima neto süsinikusidujana.
Lavassaare jääksoo on üks WaterLANDS projekti taastamisalasid, kus teadusuuringud ja praktilised taastamistööd käivad käsikäes. Seal on toimumas vanade kuivenduskraavide sulgemine, et taastada veerežiim ning luua tingimused soostiku ja märgtaimestiku taastumiseks. Sellised tööd aitavad peatada turba lagunemist ja vähendada kasvuhoonegaaside heidet.Teadlaste tulemused annavad olulist infot, kuidas need protsessid aja jooksul arenevad ja kuidas endised turbakaevandusalad võiksid muutuda looduslikeks süsiniku sidujateks. Eestimaa Looduse Fond osaleb projektis Eesti märgalade taastamise ja teaduspõhise taastamispraktika arendamise kaudu.
📖 Uuring: Kadir Yildiz et al. (2025). “Carbon balance in an abandoned peat extraction area influenced by spatial heterogeneity and vegetation development.”
Ilmunud ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology. https://doi.org/10.1016/j.agrformet.2025.110872