Rohetiigri teekaart metsas õiget teed ei näita
Metsanduse tulevikuks pakutavate meetmetena on kirjas ridamisi punkte, mida intensiivsema metsade majandamise eest seisjad viimastel aastatel nõudnud on ning mis looduse seisule kuidagi hästi ei mõju. Näiteks soovitab teekaart senisest veelgi intensiivsemat puidu kasvatamist ja varumist tagavat istandike rajamist, metsade väetamist ja kuivendamist, samuti on peidetud metsade vanuselise struktuuri saavutamise nime alla sisuliselt raievanuste alandamine.
Mitte kuidagi ei saa nõustuda teekaardis kajastuva seisukohaga, nagu oleks senisest veelgi intensiivsem majandamine lahendus ja kiirtee süsinikuheite vähendamiseks. Ka IPCC teadlastekogu on kinnitanud, et majanduslikult üks tõhusamaid viise kliimamuutuste leevendamiseks on looduskaitse ning süsinikurikaste koosluste, sh metsade, säilitamine.
Vana metsa liigid suunatakse surnuaeda
Metsanduse meetmete peatükis on üksjagu juttu ka looduskaitsest, mis võib valdkonna välisele lugejale jätta mulje, et majandamise intensiivistamise kõrval on mõeldud ka tasakaalule. Tegelikult metsaelanike üha halvenevale seisule sisukaid lahendusi ei pakuta. Kaitstavate liikide ja elupaikade rubriigis olevad ettepanekud on paremal juhul marginaalsed ja metsaloodust vähe aitavad ning halvemal juhul praegust looduskaitset õõnestavad ja selle korraldust nõrgestavad.
On väga murettekitav, et tõeliselt looduslikku vana metsa on Eestis alles veel vaid 1,9% metsadest ja seega pole tuhandetel vana metsa liikidel enam kuskil elada. Teekaart toob aga välja, et metsa, millest saaks areneda mõne aastakümnega väärtuslik loodusmets, ei maksaks kaitse alla võtta, vaid pakub kurioossel kombel, et vana metsa liigid võiks elada „asenduselupaikades“ ehk parkides, kalmistutel ja alleedel.
Lisaks soovitab teekaart arvata kaitstava metsa hulka metsastunud endised karjäärid ning mahitab sertifikaadi- ja krediidisüsteeme, mis toovad küll ridamisi kriteeriume, formulare ja raha pööritamist, ent metsa elustiku hääbumise probleemi vähendajana ei ole end paraku tõestanud.
Põlispuude vabatahtlik säilitamine, rohumaade rajamine elektrillini alustel ja päikseparkides ning maanteeäärte hoolduse muutmine on küll õiged meetmed, ent need ei aita märkimisväärselt leevendada liigsuure raiemahu, lageraie-keskse majandamise ja metsakuivenduse põhjustatud probleeme loodusele. Süsinikuheite kiirema vähendamise eesmärgi all selliste meetmete esitlemine on kui mitte rohepesu, siis päris probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimine. Kurvaks ent väga ilmekaks kirsiks kehval tordil on meede 1.2: „Osa metsadest peavad olema kaitse all“.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Rohetiigri maakasutuse teekaardis on kaante vahele saanud metsade intensiivmajandajate ideaal metsandusest aastani 2040. Kindlasti on sellel oma väärtus, et metsanduses ühte äärt esindavad nägemused on koondatud ning lahti kirjutatud. Väga oluline on aga rõhutada ja meeles hoida, et erinevalt teistest peatükkidest ja ka eelmistest teekaartidest, tasakaalu siin otsitud ega mõistagi ka leitud ei ole. Seega Eesti metsanduse tuleviku osas kõiki väärtusi arvestava lahenduste leidmine seisab veel ees.