16 aastat hiljem: Kuidas läheb Eesti esimesel sootaastamisalal?
Soomaa rahvuspargis asuva Kuresoo kaguserva taastamisega alustati 2010. aastal, olles esimene suurem sootaastamisprojekt Eestis. ELFi märgalade meeskond külastas ala 2026. aasta varasuvel, et näha, millises seisus loodus on 16 aastat pärast kraavide sulgemist. Nägime, et alal valdab soole iseloomulik taimestik ja linnustik ning taastamine on olnud edukas, ent terve sookoosluse kujunemiseks läheb mõistagi veel aega.
Kuresoo kaguosa (Päksi raba) kuivenduskraavide sulgemise projekt valmis 2006. aastal Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel. Tegelike taastamistööde läbiviimiseni jõuti 2010. aastal - esiteks eemaldati kraavitatud alalt osa sinna kasvanud metsast, seejärel rajati kraavidele käsitsi tõkkepaisud. Kolmandaks puhastati teeäärne kraav ja vahetati välja lagunenud truup, et rabast loomulikult välja valguv vesi saaks takistamatult ära voolata. Osa puistust jäeti ka kasvama, mis annab võimaluse hinnata veerežiimi mõju selle muutumisele - männi enamusega puistu on jäänud looduslikule arengule, kuid alustaimestikus on suurenenud sootaimestiku katvus.
Soo madalamas, vesisemas servaosas tervitas meid valgete, kergelt karvaste õitega ubaleht - see on märk sellest, et vesi ei voola enam ära, vaid püsib seal, kus ta olema peab. Turbasammalde vahel leidus nii ümaralehist kui teravalehist huulheina ning aastaajale kohaselt õitsesid sookail, jõhvikas ja isegi murakas.
Soolinnustikust kohtasime Päksi rabas kadakatäksi, mets- ja sookiuru ning nägime tedre väljaheiteid. Enamik neist liikidest on omased ka soopuistutele, aga sookiuru esinemine näitab, et lagerabakooslus on edukalt taastunud.
Kui kraavitusega rikutud rabakooslus on taastunud hästi, siis kunagise servamäre asemele on kujunenud teisene siirderaba ja seal, kus puistu eemaldati, on kooslus kattumas taas puistuga. Lageda servamäre ennistumist ei takista mitte puudulikud taastamisvõtted, vaid seda kooslust mõjutavad ja jäävad mõjutama säilitamisele kuuluvad maanteekraav ja soo kaguserva kraav. Ega siis ühegi taastamisprojekti käigus polegi realistlik sulgeda viimset kui üht kraavi - mõni toimib eesvooluna, mõni teekraavina, mõne sulgemine võib hakata mõjutama piirnevaid eramaid jne.
Kuresoo rabaserva taastamine on olnud suur õpikogemus nii projekteerimise kui tööde teostamise osas. Näiteks kui 2010. aastal alustati puidust tõkketammide ehitamisega, siis tänased teadmised on jõudnud sinna, et turbapaisud on tõhusamad ja vastupidavamad. Ka Kuresoo taastamisalal on puidust paisud osalt asendatud turbast paisudega ning tehtud ja plaanis on veel mitmeid täiendusi.
.jpg "Puidust rajatud kaheastmeline ülevoolupais.")
Aastatel 2008 - 2009 tegi Tartu Ülikool Kuresoos kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O voogude mõõtmisi, et hinnata kuivenduse ja maakasutuse muutuste mõjusid Eesti soodele. 2015. ja 2024.-2025. a jätkati mõõtmistega taastamistööde järgselt ja kavandamisel on botaaniline kordusuuring. Seire on taastamistööde oluline osa - kogutavate andmete abil hinnatakse taastamistööde mõju veerežiimi sookoolsuste tervenemisele ja taastumisele.
Koostööpartnerid Kuresoo taastamise läbiviimisel olid Eesti Märgalade Ühing, Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, Keskkonnaministeerium/Kliimaministeerium, Läti Looduse Fond, RMK, Tartu Ülikool, Keskkonnaamet.
Fotod: Ode Maria Punamäe, Piret Pungas-Kohv, Jüri-Ott Salm
Ülevaate koostasid: Ode Maria Punamäe, Eerik Leibak, Jüri-Ott Salm