AF2026. Ettevõtjast pärandniitude taastaja Viljar Ilves: meie ühine huvi on, et planeet meid välja ei viskaks

Iga inimese tunnetuslik suhe loodusega on väga individuaalne ja võib väita, et mahub tema pähe kenasti ära koos teiste maailma asjadega. Milliseks on see seal peas kujunenud on osaliselt seotud inimese keskkonnaga, kus ta on kasvanud (kodu, vanemad, kool jne.) ja kus ta elab (linnas, maal, metsas, Londonis või Elvas), kas ta isiklikuks heaoluks „peab“ loodust ekspluateerima või tagab hea enesetunde puutumata või mõõduka inimmõjuga keskkond. Ehk siis, minu arvamus on, ja see pole mingi uudis, et pole olemas n-ö universaalset suhet inimese ja looduse vahel, see kujuneb sellest, milline inimene ise on. Samas objektiivselt on ju suhe kõigi osas universaalne ja pole vahet mida sa oma peas asjadest arvad, kuumalaine tuleb nii linna kui maale, nii sulle kui mulle jne. Samas tuleb aga tõdeda, et sellele vaatamata tuleb erinevus siiski ka osaliselt sisse, sest haavatavamal osast ühiskonnast on nende negatiivsete mõjudega paratamatult keerulisem toime tulla ja selle tagajärjel on üsna tõenäoline, et ka see muudab inimese suhet ja suhtumist loodusesse. Toon näite: saudid elavad kõrbes, pumpavad naftat ja elu kõrbes on ilus ja kena (konditsioneeritud ruumid, süüa on, juua on, ja kui ei ole, siis ostavad nii palju kui tahavad). Samades looduslikes tingimustes elav Aafrika külaelanik aga ei saa ennast konditsioneeritud ruumi või küllusliku toidu ja veega rõõmustada. Kõik on justkui sama, aga nagu ikka - ei ole ka. Ainus, mis lõppude lõpuks on ikkagi ühine: „päeva lõpuks“ surevad välja mõlemad samal põhjusel - keskkond on elukõlbmatuks muutunud. Samas tuleb ilmselt tõdeda seda, et need erinevad grupid hakkavad päriselt koos asjadele mõtlema alles siis, kui kõik on lootusetult halvasti, aga siis on ka ilmselt liiga hilja.

Kui Te mõtlete looduse taastamisele, siis kus ja milliseid seoseid Te näete sellel enda tegevusvaldkonnaga?
Mul on olnud õnne, et osa minu ettevõtmistest on väga konkreetselt seotud liikide ja elupaikade taastamise ja säilitamisega. Alati võib ju väita seda, et ka sellisel tegevusel on teatud negatiivsed mõjud keskkonnale, sest kasutame ju oma tegevuste elluviimiseks muuhulgas ka fossiilseid kütuseid ja tehnikat jne. Samas on see aga sisuliselt paratamatu, sest sadu tuhandeid inimesi me enam maale elama ei saa ja et midagigi tehtud saaks, tuleb kasutada tehnoloogilise progressi vilju. Mul on hea meel, et olen leidnud tegevusala, millel on pigem positiivne mõju keskkonna vaates ja kui seda teha ka majanduslikult jätkusuutlikul viisil, siis see on ka ettevõtmisena täiesti arvestatav tegevus. Ehk üks ei välista teist, kuigi teatud oludes on välistused paratamatult sisse kirjutatud. Näiteks on väga keeruline ette kujutada keskkonnapositiivset kaevandamist vms, eriti lokaalses mõõtmes. Samuti on raske olla nii naiivne ja öelda rehvitehase omanikule, et ole ka sama ökoloogiline oma ettevõtmisega nagu näiteks pärandniitude majandaja. Ehk nagu mulle vahel meeldib öelda - maailm ei ole must-valge, vaid on paraku hall. Vahel mul on tunne, et osad inimesed (mürkrohelised) unustavad selle ära, kuigi samas räägivad seda juttu kui halvad kõik „teised“ on, sõites kohale autoga, bussiga, rongiga, jalas naftast jalanõud ja seljas fliis, mille põhikomponent on samuti nafta või sööb veendunud taimetoitlasena banaani, mille transpordi jalajälg on üüratu või mille kasvatamiseks hävitatakse põlismetsasid jne. Ehk, vahel vaatad ja hakkab piinlik, kui rumal võib inimene olla ning kui silmakirjalik, sest core-tex jope on ju matkal asendamatu. Ma pigem pooldan selliste inimeste mõtteviisi, kuid taunin nende lihtsakoelist ja lõpuni läbimõtlemata kriitikat. Mina isiklikult olen terve mõistuse ja aususe poolt ning looduse hoidmine peaks olema sisuliselt igas valdkonnas elementaarne, kuid tuleb arvestada realistlikke võimalusi ning alustama ühiskonna käitumisharjumuste muutmist iseendast. Kasvõi kõige elementaarsem lennureis puhkusele on ju tegelikult üüratu jalajälg, aga küsime siis endalt kas looduse taastamist ei saaks alustada iga üksik inimene sellest, et ei lähe „2x aastas Taisse“. Tegelikult väga lihtne ja mitte mingit sisulist ohverdust nõudev tegevus. See oleks see „igaühe looduskaitse“ ja sellised lihtsad panused ei vaja mingit kapitali, vaid pigem säästavad seda nii ühiskonna kui üksikisiku vaatest win-win. Lennuettevõtete kontekstis on see veel eriti teretulnud, sest enamus neist tulevad kas ots otsaga kokku või on pigem kahjumis, ulataks abikäe ja lõpetaks nende piinad

Mul lihtsalt on vedanud, et tegelen ka sellise ettevõtlusvormiga, mida laiem osa ühiskonnast, ma ise sealhulgas, peab keskkonnasõbralikuks ning loomulikult see pole olnud puhas õnnelik juhus ainult, vaid ka teadlik valik minu poolt.

Looduse taastamine põrkub sageli hirmuga harjumuspärase elukeskkonna muutumise ees ja ootusega kiiretest tulemustest. Kuidas saaksime Teie hinnangul ühiskonnana paremini toime tulla, kohaneda selle "vahepealse etapiga", kus taastatav ala on silmale harjumatu ja tulemused võivad võtta aega aastakümneid?
Lakooniline vastus oleks teadlikkus, teadlikkus ja veel kord teadlikkus, aga seda on raske saavutada, eriti kui seda pead sisestama „Buratinole“. Teatav süü on siin aga paraku ka teaduse kui sellise ebaühtlases kvaliteedis või ka ebausaldusväärsuses, kui päris otse öelda. Üsna tavaline, et erinevad sama valdkonna teadlased ajavad sisuliselt täiesti vastandlikku juttu ning „tavainimesel“ ei jäägi muud valikut, kui minna üle usulisele režiimile. Valides välja selle teadlase arvamuse, kes talle hetkel paremini sobida võiks, ehk siis küsimus ei ole enam, kas midagi on päriselt hea või halb, vaid see, mida sa sisimas uskuda tahad, aga antagu mulle andeks, kuid usul ei pruugi tegelikkusega olla mingit seost.

Ma pole ise haritlane ja koolis ma polnud ka n-ö. oivik, aga isegi sellisele minusugusele „keskmikule“ teeb muret, et haridus ja ka haritus on pigem languses ning inimene muutub järjest rumalamaks, või kui teab üldse midagi, siis väga kitsalt enda valdkonnast ning laiem silmaring sisuliselt puudub. Tulemus on, et asjadest ei saada aru ja/või puudub ka analüüsivõime (vähemalt piisav), et mõista pikaajaliste protsesside kulgu. Selles kontekstis tundub eriti kummaline tänane hariduspoliitika, kus üheltpoolt me soovime noori hoida võimalikult kindlalt haridusteekonna haardes (18 eluaastani kohustuslikult), kuid samas on võimalik klass või kool läbida 0 teadmistega (a´la kirjuta kontrolltööle oma nimi õigesti ja saad ühe punktiga läbi). Ma väga vabandan, aga kui me toodame rumalaid inimesi, siis meie ühiskond ongi ju kriitilise massi ulatuses rumal ja kuidas sa teed rumalale inimesele midagi mõistlikku selgeks !?

Tõtt-öelda pean lisama, et ma nii must-valgel ja kategoorilisel arvamusel muidugi ei ole, aga väljendun väheke reljeefsemalt arusaadavuse huvides.

Terve mõistus päästab maailma ja lõppkokkuvõttes peame aru saama, et meil kõigil on oma väike huvi, aga suures plaanis on meil ikkagi üks suur ühine huvi ja see on, et meid see planeet välja ei viskaks. Inimkonna üks suuremaid probleeme on sama, mis looduseski laiemalt - liigi püsimine ja paremgi veel - kasvamine. Mõlemad on justkui head ja vajalikud asjad, aga kas kusagil peaks olema mõistlikkuse piir. Inimkonna puhul tundub, et see piir on ammu ületatud (oleme nö. invasiivne liik). Samas on inimene astunud sammu veel edasi ja peegeldanud sama asja edasi majandusele, ehk lõputu kasvu ootus! Seega olen arvamusel, et oleme loonud uue invasiivse koletise nimega „majanduskasv“, mis on ilmselt kiirtee hukatusse või düstoopia suunas. Kõige tavalisem maailma uudis on see, et majanduskasv on kas jätkunud või peatunud ning meel läheb üldsusel pahaks kui see ei kasva, see on fundamentaalne viga! Tegelikult peaks me kõik - riigid ja inimesed, jõudma mõtteviisi muutuseni, mida lühidalt võiks nimetada „jätkusuutlik kahanemine“. Mõtlen sellega nii inimeste arvu vähenemist (loomulikku), kui ka majanduslikku kahanemist. Meil endal pole nii palju vaja ja meid endid ka pole siia nii palju vaja. Tegelikult päris lihtne ja loogiline minu arvates, seda enam, et näiteks ka Eesti aladel on elanud 5 korda vähem inimesi viimase 300 aasta sees ja miks me arvame, et kui nüüd rahvaarv väheneb näiteks 2 korda, siis on kõik kohe halvasti….jah, ilmselt majanduskasv ka langeb 2 korda aga metsa oleks ka vaja vähem raiuda 2 korda jne. Naljaga pooleks öeldes on inimkonnal aeg alustada looduse taastamisega iseenda ja oma majanduskasvu lõputu kasvamise vähendamisega ning kõik hakkab iseenesest paremaks minema, kuna kurname planeeti lihtsalt vähem. Täna peame inimkonnana tunnistama, et alates tööstusrevolutsioonist on kõik viltu vedanud ja selle tühise paarisaja aastaga (maa ja inimese olemasolu ajaga võrreldes tühine aeg) oleme suutnud asju rohkem ja kiiremini ära rikkuda kui kogu varasema ajaga kokku.

Eelnevast lähtuvalt: ehk oleks viimane aeg hakata leppima madala sündimusega ja lõpetada püüda seda majanduslikel eesmärkidel kompenseerida sisserändega (sest see on majandusele suunatud meede - kes maksab meile pensionit, kes teeb ära meie töö, mis meile ei meeldi, kes tagab majanduskasvu?), vaid vaja on tegeleda jätkusuutliku kahanemise mudeli väljatöötamisega. Paraku on muidugi Aasia ja Aafrika trendid ikka veel kasvava rahvaarvu poole, aga seal on ka ilmselt suur osa globaliseerunud majanduspoliitikal (jälle see majandus), mis on moonutanud maailmas päriselt tööd (tootvat) tegevate inimeste nihkumist ebaloomulikult endiste või praeguste arengumaade suunas, kus suurt rolli mängib füüsilise töötegijate olemasolu. Ükski loodusseadus ja ekstra energia jäävuse seadus ei toeta kuidagi seda, et Hiinas metalli tegemine ja Euroopasse toomine saaks olla energiatõhus, aga kuna seda toetab inimese välja mõeldud majandusloogika, siis nii asjad käivad, aga järelikult me moonutame tegelikkust ja see planeet pole rahul selliste rumalate tegelastega, kes arvavad, et päriselt kehtivad asjad neile ei kehti. Ja lahendus ongi see, et koolis peaks majanduse asemel rohkem rääkima energia jäävuse seadusest ja loodus- ja füüsikaseadustest laiemalt, siis ehk muutub ka tulevikus arusaam maailmast realistlikumaks. Tänane läänelik maailm naeruvääristab nõukaaega, aga samas lähtume üsna selgelt ühest toredast mõtteviisist, mis pärineb Ivan Mitšurinilt: „me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise“.

Parafraseerides üht vanasõna „Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, päris loll isegi enda omadest mitte“. Hetkel on mul tunne, et me oleme see viimane variant.

Arvamusfestivali arutelu “Looduse taastamine - Eesti soode tõde ja õigus?” heidab mitmekülgse pilgu looduse taastamisele ökoloogilisest, kultuurilisest, majanduslikust ja sotsiaalteaduslikust perspektiivist. Arutlevad Tartu Ülikooli ajaloolise taimeökoloogia kaasprofessor Triin Reitalu, keskkonnasotsioloog, Taltechi nooremprofessor Bianka Plüschke-Altof, kirjanik Jan Kaus ning ettevõtja, pärandniitude taastaja Alam-Pedjal Viljar Ilves. Arutelu juhib ajakirjanik Kristo Elias.
Uuri arutelu kohta rohkem siit:
https://fb.me/e/4LMEH3S6W
Arutelu korraldab Eestimaa Looduse Fond Euroopa Liidu kaasrahastusel projekti Waterlands toel. Uuri lähemalt:
elfond.ee/waterlands