Jänijõgi saab taastades tagasi oma kunagise elujõu
Jänijõgi on ajalooliselt olnud hinnatud sihtkoht matkajate ja puhkajate seas, aga ka kalameeste paradiis - väärtuslik forellijõgi, mis lookleb suures osas läbi Kõrvemaa maastikukaitseala kauni looduse. Nõukogude ajal tabas Jänijõge aga paljude teiste Eesti väikejõgedega sarnane saatus - osa jõest, selle ülemjooks, kaevati sirgeks, et juhtida vesi kiiresti maastikult minema ning kuivendada maad metsa kasvatamiseks ja põlluharimiseks. Samuti killustab Jänijõge pais. Kuivendamise tõttu asub Jänijõe ülemjooks lähtest kuni Jäneda Veskijärveni intensiivselt majandataval põllumajandusmaastikul ning jõe looduslik seisund on pikalt olnud kesine. Nii sai jõe kunagisest looduslikust ilust ja rikkusest pikaks ajaks kesine mälestus, sest nii kuivendamine kui pais on jões ja selle kallastel toimetavale elustikule hävitavalt mõjunud.
Jäneda kohalik elanik Sirje Reinula meenutab, et lapsepõlves ei osanudki ta jõge eriti näha ega vaadelda: “Olin rohkem järveinimene. Jõgi oli lihtsalt kusagil olemas, imeliku nimega ka.”
Et jõgi on tehisliku ilmega ning suve teiseks pooleks kasvavad ka veetaimed selges toitainerikkas päikesele avatud asukohas vees nii kõrgeks, et jõgi ei paista välja, voolabki kunagine populaarne Jänijõgi Jäneda lõigus justkui nähtamatult oma sirges sängis. Kohalikud eelistavad aega veeta teiselpool jõge asuva Kalijärve ääres, kuhu saab hõlpsasti mööda üle jõe kulgevat silda.
Reinula tunnistab, et ehkki Jänijõgi on tema kodujõgi, on ta selle tähtsust alles hiljaaegu hakanud teadvustama ning jõel on nüüd tema elus tähtis koht. “Eriline on ta seepärast, et käin jõe selle osa ääres, mis on Jäneda keskuses, peaaegu iga päev - vaatan voolu ja veetaset ja korjan rämpsu, mis on kaldal või vees. Mul on ka "oma koht" jõe ääres, mis on paar kilomeetrit kodust eemal. Käin seal end laadimas,” räägib Reinula.
Vitstest paunad pakuvad eluvõimalusi forellile ja kallastele istutatud puud ei lase jõel kinni kasvada
2022. aastal toimusid Jänedal Kodujõe päevad, mille korraldamist vedas eest veeökoloog Jürgen Maidla, kelle lemmikjõgi on just Jänijõgi. Ta käis tihti jõe ääres ning nägi selgelt, kuidas 60ndate tegevus jõge mõjutanud oli – jõe seis oli kehv. Seda tõdemust toetas ka riiklik seireprogramm, mille järgi on jõe veekvaliteet halb - lämmastikku on põllumajanduse tõttu vees palju. “Samal ajal on aga jõe asukoht taastamiseks hea, sest suuresti on tegemist vallamaaga ning eramaaomanikuga saime koostööle. Õnneks on veel alles ka loodusliku jõe pärandit ja lähedal on omajagu metsikut loodust,” selgitab Maidla, kuidas sai alguse Jänijõe taastamine. “Alates Jürgeni korraldatud Kodujõe päevast, mis toimus Jänedal 2022. aastal, tean jõe elust rohkem ja vaatan seda teadlikuma pilguga. Seepärast on jõe hea käekäik mulle oluline. Samuti soovin, et teised kohalikud väärtustaksid meie jõge rohkem,” räägib Reinula, kes on ka ise jõe taastamistöödel osalenud.
Viimastel aastatel on kohalikud inimesed koos Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlike talgulistega aidanud sirgel ühetaolisel jõel elujõudu tagasi saada. Vitstest punutud paunade abil püütakse ajalooliselt sirgeks kaevatud jõelõiku looklevamaks muuta ning jõe erinevatele lõikudele erinevat sügavust tekitada Nii muutub jõgi elupaigana mitmekesisemaks ja pakub paremaid elutingimusi rohkematele liikidele. Lisaks muutub jõgi tööde järel paremini nähtavaks kohapealsetele elanikele.
Jõe nähtavusele aitavad kaasa selle kaldale talguliste poolt istutatud vooluveekogude kallastele iseloomulikud omamaised puud. Aastate jooksul kasvatavad puud oma võra ja varjavad veepinda otsese päikesevalguse eest, mistõttu näevad kohalikud tulevikus ka suve teises pooles ja sügisel voolavat vett, mitte kinnikasvanud veekogu. Loetud aastad tagasi istutasidki talgulised jõele varju tekitamiseks selle äärde sangleppa, künnapuud, pärna, tamme ja kuuske. Praeguseks on vabatahtlike töö vilju juba paista - jõesäng on mitmekesisem ning paunade läheduses on sageli liikumas forelle.
Jõe taastamine aitab taastada ka sidet inimese ja looduse vahel
Talgutega taastamistöödel on kasutatud kohalikke looduslikke materjale, nagu näiteks jõeäärsest võsast pärit pajuoksad. Samuti on taastatavates jõelõikudes suurte järskude sekkumiste asemel rõhuasetus olnud inimese ja looduse koostööl ja sideme suurendamisel. Lahtiseletatult tähendab see seda, et talgulised ehitasid sirgesse jõkke poolkaarekujulised voolusuunajad, misjärel veevool ise kujundab nende ümber mitmekesisema elupaiga: jõkke lisandub sügavamaid kohtasid ning looklevust.
Maidla räägib, et talgutega taastamise mõju on kohalik ja ei ulatu väga kaugele, kuid seda pikema aja vältel tehes saab jõge nügida mitmekesisemaks.
“Voolusuunajate ehitamine on koostöö inimeste ja vee voolamise vahel - veevool ise kujundab paunade tõttu sängi mitmekesiseks. Lisaks taastatakse sidet inimese ja looduse vahel,” lisab veeökoloog Maidla.
Jänijõe isetaastumisele võimaluse andmisest arvab vooluveekogude hingeelu põhjalikult tundev Maidla, et suures osas võikski hoida puhvervööndeid majandamata ning jätta vette kukkunud puutüved sinnapaika. Samas tõdeb ta, et praeguses muudetud jõesängis võtaks isetaastumine kaua aega. ”Jõe lang on madal ning vee jõud väike, mis tähendab pikemat isetaastumisaega. Mõnda asja on keeruline isetaastumisel ka taastada lasta. Näiteks on paisud inimese loodud survetegurid, millest taastumine võib tohutult kaua aega võtta. Nende juures tuleb jõe vaba vool taastada paisude eemaldamisega. Paisu eemaldamine aitab jõge väga pikas ulatuses, kuid tööd tuleb teha vaid ühes kohas,” selgitab Maidla.
“Lisaks on 400 m ulatuses Jäneda külje all näha looduslikku sängi, kuhu saakski jõe juhtida, et toetada elustikku nii vees kui ka jõge ümbritseval lammil ja luua inimestele tore loodushariduslik puhkepaik,” mõlgutab Maidla tulevikumõtteid.
Sirje Reinulale tähendab looduse taastamine inimtegevustest tuleneva ebaloomuliku vähendamist, seda, et loodus toimiks loodusseadustest lähtuvalt inimese sekkumata. “Loodan, et jõgi muutub "elusamaks" ja looduslikumaks kui praegune sirge kraav. Et jõeelustik rikastuks ning kui rajatakse väike õpperada, oleks see huvitav ka õpilastele ning vanematele inimestele,” täpsustab Reinula ootuseid Jänijõe taastamisele. “Soovin, et Jänijõe taastamise käigus jääks alles ka Veskijärve paisjärv, tean, et see on kohalikele oluline. Samuti võiks kohalikele veelgi jagada loodusharidust jõe elu ja toimimise kohta, inimesed pole alati taastamistööde vastu mitte lihtsalt protestist, vaid teadmiste puudumisest,” kinnitab Reinula.